Uuring on valminud Eesti maaelu arengukava 2007-2013 LEADER meetme raames antava toetuse abil
ALLIKA KÜLA AJALOOLINE KUULUVUS NING ÜLDÜLEVAADE ALLIKATEST
Allika leiab külana esmamainimist kirjalikes allikates alles 1922. aastal. Varem oli tegu
vaid hajatalude piirkonnaga, millel vähemalt kirjalikult ühtegi üldist nime pole fikseeritud.
Võimalik, et rahvasuus kutsuti seda piirkonda juba varemgi Allika talu järgi Allika külaks
või lihtsalt Allikaks, kuid kasutusel võis olla ka mõni teine nimi. Kasutatud allikates ei
kohanud me aga ühtegi sellist. Edaspidi oleme lihtsuse mõttes kasutanud Allika küla
määratlust ka selle perioodi kohta, kui seda veel ametlikult ei eksisteerinud. Allika talu,
mille järgi küla on nime saanud, pärineb aga juba hiljemalt 18. sajandi algusest. Eesti
Keele Instituudi kohanimekartoteegis (edaspidi KNK) leidub 1978. a koostatud kaardil
Ruila-Alliku küla. Kartoteegi järgi on kasutatud kohakäändeid Allikulle, Allikul, Allikult.
Praegune Allika küla kuulus suuremalt osalt Ruila mõisa maadele. Lisaks hõlmab ta
aga osasid Haiba (Kulliaru, Tedre, Soomänni, Soosaare, Nepi, Tarna, Pedaja kinnistute
piirkond) mõisa maadest. Oma töös oleme kasutanud enamasti Ruila mõisa kohta käivaid
materjale, kuna Haiba mõisa maadele on rajatud vaid hilisemad kinnistud. Kernu mõisa
maadele 1706. a kaardi järgi (vt altpoolt) kuulunud talud esinevad aga 1861. a kaardil kui
Ruila mõisa talud. Millal nad kuuluvust vahetasid, on raske kindlaks teha, kuid juba 1726.
a kuulusid nad Ruilale. Seepärast Kernu mõisa materjale me kasutanud pole.
Kiriklikult kuulusid Allika küla talud Hageri kihelkonda. Kuigi Nissi kirik oli sama
lähedal, jälgiti administratiivset kuuluvust (seda arvestati mõisakeskuse kuuluvuse järgi)
ning tõenäoliselt oli ka traditsioon käia Hageri kirikus. Võimalik, et mõned talupered
käisid (mõnda aega) ka Nissi kirikus, igatahes genealoogia uurimisel peab sellega
arvestama.
Hageri koguduse pastor Matthias Ladau põgenes pärast sõja puhkemist 1710
Stockholmi ning viis kaasa ka kirikuraamatud. Ta suri Soomes koos naise ja lastega
katku. Hageri koguduse meetrikaraamatud (kronoloogiliselt peetud sünni-, abielu- ja
surmaregistrid) algavad 1712. aastast, kuigi sündide osas on sinna tehtud üksikuid
sissekandeid ka 1711. aasta kohta. Meetrikaraamatud ning leerilaste nimekirjad on
säilinud täielikult aastate 1712-1778 kohta ning alates 1834 (v.a leerid). Nendest leiame ka
suure osa Allika küla talude esmamainimised. See tähendaks aga põhjalikumat
genealoogilist uurimist, seetõttu on siin töös meetrikaraamatutest kasutatud vaid esimesi
aastaid. 1865. a keskpaigast enam sünnimeetrikasse talunime kirja ei pandud, seetõttu
sealt alates pole meetrikaraamatud küla ajaloo uurimisel nii olulised allikad.
Teistest kirikuraamatutest on olulisimad personaalraamatud, mis algavad Hageri
koguduses 1834. aastast. Vanim, aastate 1834-1848 personaalraamatus on perede andmed
mõisade kaupa alfabeetilises järjekorras, kuid kirjas on ka talu, kus elati ning ees on
toodud talude loend. Aastate 1850-1898 personaalraamatut on peetud väga lohakalt ning
seda on keeruline kasutada, samuti on sellest palju andmeid puudu. Siiski on ka selles
kirjas talu, kus pere elas (pered on mõisade kaupa tähestikulises järjekorras), mis
võimaldab täpsustada konkreetse talu elanike andmeid.
Armulaualiste nimekirjad on säilinud aastatest 1712-1778, kust on Ruila mõisa järgi
võimalik leida ka Allika küla elanike andmeid.
Kõik Allika küla vanemad talud (Kulli, Koka, Järve, Kala jt) on sellised, mis võisid
esineda teisteski kohtades. See raskendab oluliselt nende tuvastamist, kuna vanemates
kirikuraamatutes pole sageli kirjas mõisa, kus vastav talupoeg elas ning kui mõis ongi
kirjas, võis samas mõisas olla mitu samanimelist talu. Näiteks Allika talusidki oli Ruila
mõisas mitu. Vaid nende talude elanike genealoogiate uurimine võimaldaks talusid
täpsemini identifitseerida. Kahjuks kaarte sellest ajast Allika küla kohta ei leidu. Vaid
tollal Kernu (Uue-Kohatu) mõisale kuulunud Kulli (Kulli), Koka (Kocka) ja Mootso
(Motze) talud on toodud Kernu mõisa 1706. a kaardil. Piiri lähedal, kuid Ruila mõisa
maadel, on näidatud ka Ruila kõrts (maantee ääres). Hiljem on harilikuga “Mootso
taludele” lisatud ka numbrid ning nimed Hallika Jürg, Motzo Mick, Wössa Hans. Seega
kuulusid tollal need Allika küla maad Kernu mõisale.
Kihelkonnakohus oli 19. sajandil Eestimaal oluline instants talupoegade omavahelises
kohtupidamises, kuna aastani 1866 vallakohtuid Eestimaal ei eksisteerinud ning
kihelkonnakohus oli esimese astme kohus. Lisaks tegeles kihelkonnakohus talude
rendilepingute kinnitamisega, talumaade müügi korraldamisega, vallavalitsuste
järelevalvega jm. Kahjuks on Hageri kihelkonnakohtu fond (EAA.868) säilinud väga
kesiselt (vaid 13 säilikut aastaist 1828-1889). Talude rendilepinguid nende hulgas pole,
seetõttu on kuni päriseks ostmiseni renditalude peremeeste täpsete andmete leidmine
ebatõenäoline. Nagu eespool öeldud, ei leia andmeid selle kohta, kes millises talus elas, ka
1865. aastast alates meetrikaraamatutest.
Allika küla kuulus 1866. a vallaseadusega moodustatud Ruila valda, mis liideti 1891
Kernu-Kohatu vallaga. Ruila vallavalitsuse ega -kohtu arhiivifondi pole kahjuks säilinud.
Ka Kernu vallakohtu materjalid on hävinud. Kernu vallavalitsuse (EAA.2523) materjalid
on säilinud, kuid nende hulgas pole väga palju talude ajaloo uurimiseks kasutatavaid
allikaid (nt magasiraamatuid). Vallaliikmete nimekirjad on säilinud vaid aastaist 1886-
1892, kuid see ei puuduta Ruila valda, mis tol ajal oli omaette. Täis- ja volikogu
protokollid on säilinud vaid aastaist 1910-1915. Täiskogu protokollidest võib saada
andmeid talupidajate kohta vastaval hetkel (oleneb osalejate kirja panemise viisist).
VANIMAD ANDMED ALLIKA KÜLA ELANIKEST
Ruila mõisa talude kohta pärineb üks vanimaid allikaid 1566. aastast, mil koostati
vakuraamat. Selles aga pole ühtegi talu, mida võiks nime järgi seostada Allika küla
taludega.
Järgneva 120 aasta jooksul ei koostatud Põhja-Eestis üldiseid talude nimekirju ning
Ruila mõisa kohta pole teada ka üksikuid vakuraamatuid, mis on peamine allikas talude
kohta sellest perioodist. Alles 1686.-1689. a Rootsi revisjon hõlmab kõikide talude
andmeid. Selles on Ruila mõisas kirjas 34 talu ning 10 vabadikukohta. Neist vaid 20 ehk
alla poole olid külades, ülejäänud olid hajatalud. Viimaste asukohta on raskem määrata,
seetõttu pole kindel, millised neist võisid olla Allika küla asukohal. Hilisematest
talunimedest kohtab seal vaid ühte: Kalla Mattz, kes on teises kohas kirjas kui Fisker Matz
ehk “kalur Mats”. Mats oli mõisa metsamaal ühe vakamaa suuruse vabadikukoha pidaja
ning ei maksnud mõisale koormisi.
Tõenäoliselt oli ta seesama mees, keda on samas revisjonis mõisa kirjelduses mainitud
nimega Jerwe Matz, kelle vastutusel oli mõisast “poole veerandmiili” kaugusel asuva väiksejärve kaldal olev elukoht. Liivimaa miil oli 7,18 km, seega järve kaugus mõisast oli 900 m. Järves ei olnud muid kalu peale haugide, linaskite ja väikeste särgede ning kalu pidi Järve Mats andma nii palju, kui mõisa toitlustamiseks rekvireeriti. Seega võib hilisema Allika küla elanike esmamainimise aastaks lugeda 1686. Kernu mõisa hajatalude hulgas on Rootsi revisjonis kirja pandud Kulli Mart. Nähtavasti selle talunime järgi on nime saanud Allika küla Kulliaru ja Kullisoo kinnistud. Oleme seetõttu toonud andmeid Kulli talu kohta ka 18. ja põgusalt 19. sajandist, kuigi selle talu maad tegelikult Allika küla all pole kunagi olnud.
1690. aastatel tabas Eestit raske näljahäda, mis ei jätnud puutumata ühtegi Eesti
piirkonda. Eestimaa näljahäda komisjoni materjalidest (EAA.1.2.943) küll Ruila mõisa ega
ka enamuse naabermõisade andmeid ei leia, kuid näljahäda oli üldine üle Eesti. “Eesti
ajaloo” üldkäsitlusest leiame 1695.-1697. a näljahäda kohta järgmise ülevaate.
Olles puhtakujuliselt põllumajanduslik maa, olenes Eesti rahvastiku heaolu täiel määral viljasaagi õnnestumisest. Tolle aja põllundustehnika taseme juures oli viljasaak ilmastikuoludest veel suuremal määral sõltuv kui nüüd maaparandustööde edenemise, soode vähenemise, põllu- väetuse tõusu, kartulikasvatuse, viljasortide mitmekesisuse ja aretamise tõttu. Kohalikud viljaikaldused olid sagedased nähtused, kuid neil oli ka vaid kohalik ulatus. Tõsisemaks muutus põllumehe olukord, kui ikalduse piirkond kippus minema ülemaaliseks. Talurahva majapidamine polnud keskmiselt kuigi jõukas ja isegi normaalsele viljasaagi-aastale järgnenud kevadel oli lõppemas viljatagavara, mis oli määratud talu kuni uudse- viljani toitma. Abi saadi enamasti mõisnikult või rentnikult. Et kartulikasvatus oli sel ajal veel tundmata, siis oli rahva toiduseks peamiselt teravili. Aedvilja kasvatas talurahvas üsna vähe.Neil eeldustel tähendasid korduvad ülemaalised viljaikaldused, mis tabasid Eestit mustadel aastatel 1695, 1696 ja 1697, otse katastroofi kogu maa majanduselule.
Kohati tabas ikaldus maad juba a. 1694. Järgmisel aastal muutus ikaldus üldiseks, kusjuures see peale Eesti väiksemal määral leidis aset ka Lätis, Loode-Venemaal, Rootsis ja eriti rängalt Soomes. Ilmastik nii 1695. kui 1696. a. viljakülvi, -kasvu ja -koristamise ajal oli erakordselt halb. Paljudes kohtades polnud talupoegadel seemnevilja külviks juba 1695. a. sügisel, veel täbaram ses suhtes oli aga 1696. a. sügis. Kui talupoegadel tagavarad lõppesid, pöördusid nad mõisade poole, kus varud samuti olid nii vähesed, et ei suudetud talurahvale anda laenuna vilja ei külviks ega toiduks. Aegsasti kogesid Eesti- ja Liivimaa vastutavad ametnikud, et olukord muutub kogu maale hukutavaks, kui riik oma abistavat kätt ei siruta. Kuid abistamise korraldamine, milleks Karl XI luba saadi, ei toimunud küllalt kiirelt ega piisavalt, mistõttu nälginud rahva hulgas juba 1696. a. kevadel tekkis suremus otseselt nälja või viimase mõjul laastavate haiguste tagajärjel. Et Rootsi ja Soome talupoegkond samaaegselt nälja all kannatas, veeti kroonuladudest Liivi-, Eesti- ja Saaremaal vilja nimetatud maadesse, kohapeal aga tõusis suremus ikka suuremaks. Suuremad linnad, kuhu oli rohkem vilja varutud, toitsid 1696. aastal ja 1697. a. algupoolel tuhandeid nälgijaid, kes üle maa valgusid linnade juurde. Maal valitses täielik meeleheide, sest mõjuvat abi ei saadud enam kustki. Ainult väike osa talupoegkonnast suutis näljaaja ilma suuremate vapustusteta üle elada. Vabadikud, sulasrahvas ja vaesemad talupojad langesid esimestena ikalduse ja nälja ohvriteks. Kuna rahva seas valitses lootus, et ikaldus mujal kergem on, põgeneti massiliselt oma senistelt kohtadelt. Asjaolu, et rahvas sel raskel ajal jäi saatuse hoolde, muutis meeled Rootsi valitsuse vastu märksa jahedamaks. Suremuse kõrgpunktiks oli 1696. a. lõpp ja 1697. a. algupool, kusjuures kohutavalt suur oli laste suremuse protsent. Rootsi valitsuse poolt teostatud järeleuurimiste ja muude arvestuste najal võib näljaajal surnute arvu oletada umbes 70 000-le, mis moodustab umbkaudu ühe viiendiku selleaegsest elanikkude arvust Eestis.
Näljaaja tulemusena jäid tuhanded talud Eestis peremeheta või täiesti tühjadeks. Palju talupoegi oli põgenenud võõrastele aladele. Aadlikud ja mõisarentnikud, kellele talupojad enam ei suutnud makse õiendada, jäid omakorda riigile võlgu. Et üle saada näljaaja raskustest, jättis valitsus nende näljaaastate võlad suures osas sisse nõudmata tingimusel, et mõisnikud neid võlgu ei nõuaks ka oma talupoegadelt. Ühtlasi pandi näljaaja süvenedes maksma määrus, et kui talupoeg oma mõisnikult abi mitte saades põgenes teise mõisa alale, kus teda häda möödumiseni toetati, ei saanud endine omanik seda talupoega enam tagasi nõuda. Selle määruse järgi talitas hiljem, pärast Põhjasõja lõppu ka Vene valitsus. Ühtlasi hakkas Rootsi valitsus näljaajal saadud kogemuste põhjal rõhku panema viljavarude loomisele maal, vastavate viljamagasite asutamise näol mõisade juurde. 1697. aastal oli viljakasv hea, kuid kevadel oli seemnevilja puudumisel suudetud vähe külvata. Veel parem oli viljasaak aastail 1698 ja 1699, mis aitas nälja-aastad üleelanud rahval tekkinud raskustest toibuda võrdlemisi ruttu. Siiski ei saanud maa majanduselu teda tabanud löökidest veel kuigi põhjalikult paraneda, kui algas Põhjasõda. Rahva mälestusse jäid aga suured nälja-aastad oma katastroofilises ulatuses õudse elamusena püsima, mida isegi Põhjasõja kohutav laastang ega musta surma ” katku ” möllamine ei suutnud kustutada. 1657. a. katkuaeg, 1678. a. vägede läbimarss Brandenburgi, Toompea linnaosa mahapõlemine Tallinnas a. 1684 ja suured nälja-aastad 1695-97 jäid rahva ajaarvamise alusteks, mille põhjal veel sada aastat hiljem aega arvestati
18. SAJANDI ESIMESED AASTAKÜMNED
Järgnenud Põhjasõda mõjus samuti Eestile laastavalt. Allika küla kui Tallinn-Pärnu tee
ääres paiknev piirkond võis saada sõja tõttu kannatada. Kuigi otsest sõjategevust
Põhjasõja esimestel aastatel seal ei toimunud, kandis talurahvas sõjapidamise tõttu
mitmeid uusi kohustusi. Talupojad pidid minema maamiilitsasse, Hageri jt kihelkondade
mehed pidid osalema Tallinna kindlustustöödel 1702. aastal, talud andsid kroonule
toiduaineid, sõjavägede läbiminekul nõuti riidevarustust. Näiteks Ruila naabermõisas
Kohatus hakkasid 1701. aastal talupojad koormiste kandmisel tõrkuma.10 Pärnust
suundusid sõjategevuse käigus Tallinnasse Rootsi väed 1700. ning Vene väed 1710. aastal,
arvatavasti ei jäänud sel ajal ka Allika küla sõjavägedest puutumata.
Lisaks hävitas samal ajal Eesti rahvastikust taas suure osa 1710.-1711. aasta katk.
Katku laastamistööst Eestimaa kubermangus on säilinud 1712. a inkvisitsioon, kus on
andmed pärit talupoegadelt endilt. Jaan Konks on teinud kokkuvõtte sellest allikast,
leides, et Hageri kihelkonnas suri katku 82,3% elanikest: enne katku elas kihelkonnas
4506 ning pärast 797 inimest. Harjumaa keskmine oli 80,3%, Eestimaal 76,0%. Kuna
katku leviku telg oli Pärnu-Tallinna joon, siis on mõistetav ka suremuse kõrge määr
Hageri kihelkonnas. Nt Hageri kihelkonna Maidla mõisas hukkus selle allika järgi 98,0%,
Lümandu mõisas 90,2%
Siiski pole katku surnute arv tõele vastav. Kasvõi see, et 1712. a inkvisitsiooni järgi
elas Harjumaal 6323 inimest ning 1716. a inkvisitsiooni järgi 11 184 talupoega12, näitab, et
nelja aastaga ei saanud rahvastik kasvada nii kiiresti vaid loomuliku iibe tagajärjel, kuna
selle saavutamiseks oleks pidanud 1712. a olema elanikest 100% vaid fertiilses eas
abielupaarid, kellele sündis aastail 1712-1716 kaks last, kes mõlemad jäid ellu. See on aga
väga ebatõenäoline. Juba esimesed ajaloolased, kes 1712. a inkvisitsiooni kasutasid,
leidsid, et sealt võisid välja jääda metsadesse pagenud talupojad. Lisaks oli maavaldajatele
oli kasulik näidata maad võimalikult väljakurnatuna. Herbert Ligi on kokkuvõtvas
uurimuses nimetatud allika usaldusväärsusest leidnud, et 1712. a inkvisitsioon näitab
katkust allesjäänud talupoegade arvu vähemalt poole väiksemana tegelikust
Eelnimetatu on ka põhjus, miks me ei leia 1712. a inkvisitsioonist enamikku Allika
küla peremehi, kes seal sama perioodi kirikuraamatute järgi elasid. Inkvisitsiooni järgi elas
pärast katku Ruila mõisas 43 talupoega ning katku surnuid oli 147 (77,4%). Allika külast
on seal nähtavasti kirjas vaid Kocka Jahn.14 Pole siiski täiesti kindel, kas tegu oli just Allika
küla Koka taluga, sellenimelisi võis olla Ruilas teisigi või ei olnud see tollal veel samas
asukohas, kus hiljem. Nimelt võis Koka olla lisanimi, näiteks selle järgi hüüti mõisa
kokka, kes enam mõisale mitte töötades asutas talu, mida hakati hüüdma Koka taluks.
Uurides vanimaid Hageri kirikuraamatuid, leiame sealt juba esimestest aastatest Allika
küla elanikke. 60. päeval ehk 8. pühapäeval (Domina Sexagesima) enne Kristuse
ülestõusmist (tavaliselt veebruaris) 1712 ristiti Thomas, kelle vanemad olid Kocka Rein
Ruilast ja ta naine Ann. Vaderid olid Kocka Hain Ruila Wallast, Uhstallo Jürri Ruila Wallast,
Liso: Kalla Matz sein Weib [=Kala Matsi naine Liisu], Ann: Saunja Jürri sein Weib aus
Kirnaschen Gebieth. Seega Koka ja Kala talud olid sel ajal asustatud ning kuna nad käisid
teineteisel vastastikku vaderiks, siis on tõenäoline, et nende talud asusid juba hilisemastki
teada asukohas. Vähemalt Koka talu esines juba ka 1706. a kaardil, nagu eespool kirjas.
Samal 1712. aastal ristiti kellegi Reinu Jüri ja Tiiu tütar Leenu. Nende elukohta (mõisa)
pole märgitud, kuid vaderite hulgas esinevad Hallika Mats ja Kert, Kocka Michel´i naine.
Arvatavasti olid nad Allika külast. Kala Matse elas hilisemas Kalamatsu talus kaks,
tõenäoliselt isa ja poeg, kuna 1713 sündis Kalla Matz, juniori ja tema naise Liisu poeg
Juhan. Vaderid olid siiski väljastpoolt Allika küla. Et Kulli talu elanikud käisid Allika küla
omadega läbi, näitab samast 1713. aastast sünnikanne, mille järgi Kernu mõisast Kulli
Mart ja Anu said poja Jürri, kelle üks vaderitest oli Pruli Jain Ruilast.
Samal aastal sündis poeg Tönno ka Wossa Reinu peres. Tema vaderiteks olid Ruila ja
Kernu möldrite ja Allika Jaani juures elav lesknaine Madli ning Allika Jaani tüdruk Kai.
Sama Võsa Reinu naine Ann käis mõni kuu hiljem vaderiks Hallicka od Kocka Jain´i poja
Ado ristimisel. Seega Allika ehk Koka olid tollal kas paralleelnimed või oli Jaan ise läinud
ühest talust teise (nähtavasti Allikalt Kokale) ning teda tunti seepärast veel kahe
lisanimega (Hallika ehk Koka Jaan). Võimalik, et see oli seotud asjaoluga, et üheksa kuud
hiljem, märtsis 1714 ristiti “õndsa” Kocka Tönno tütar Christina, st Tõnu oli kõige varemalt
suvel 1713 surnud ja Jaan läinud sinna tallu. Ema nimi on jäänud kirja panemata.
1716. aastast pärineb inkvisitsioon, kuhu on kirja pandud Eestimaa elanikud nimede ja
vanustega. Nimekiri ei ole kindlasti täielik, sest vähemalt taluadramaade arvu osas on
mõisaomanikud näidanud rootsiaegseid adramaid palju suurematena, kui nad tegelikult
olid, et seda taotleda riigimaksudest vabastamisel.18 Seepärast pole imestada, et
kirikuraamatutes leiduvaid elanikke ei leia me ka siit. Allika külaga seostatavatest taludest
leiame vaid Hallico Jahn´i (vanus 46 aastat, seega sündinud ca 1670), tema naine Anno (ca
1676), lapsed Madli (ca 1713) ja Ado (ca 1714). Nende talus teenis poiss Jürri (ca 1702),
talul oli loomadest üks hobune, paar härgi ning kaks lehma. Maad oli veerand adramaad.
Vabadike hulgas leidub Kocka Jürgen (ca 1666), kes töötas kupja juures ning tema naine
Marrie (ca 1676) ning poeg Jürri (ca 1714).
KÜLA ELANIKUD 18. SAJANDIL
18. sajand oli rahvastiku kasvule üsna soodus. Ikaldusaastaid leidus küll läbi kogu
sajandi, kõige raskemad olid aastad 1739-1744. Leidus ka laastavaid taude (eriti rõugeid)
ja nälja-aastaid (1758). Aastail 1726-1782 tõusis Herbert Ligi andmeil Eestimaal talurahva
arv kuni 2,3 korda. Harjumaa indeks oli 2,45, Hageri kihelkonnas 2,85. Vaid Jüri
kihelkonna indeks oli Harjumaal kõrgem. Kõige rohkem kasvas Hageri kihelkonna
rahvastik vahemikus 1732-1739 ning 1774-1782.
18. ja 19. sajandil on kõige hõlpsam talude arenemislugu jälgida adramaarevisjonide
(1725-1774) ning hingeloendite (1782-1858) põhjal. Võimalik, et osade talude nimed
nendes allikates ning kirikuraamatutes erinevad. Uurimise teeb raskemaks asjaolu, et kõik
hajatalud Ruila mõisas on esitatud koos, st tuleb vaid talunimede järgi otsustada, millised
neist olid Allika külas. Kuigi talude andmed võisid olla esitatud mingis traditsioonilises
või geograafiliselt loogilises järjekorras, on seda ilma kaardimaterjalita (mida pole säilinud)
raske tuvastada.
1725.-1726. a revisjonist (Ruila on revideeritud detsembris 1725) leiame vaid järgmised
talud, mida saab seostada Allika külaga: Hallika Jahn, Kocka Jürri. Kernu mõisa alt leiame
Kulle Mart´i hajatalu.
1732. a revisjonis on Ruila mõisa hajatalude all kirjas Hallicka Jann ja Kocka Jürrj ning
nähtavasti hilisem Kalamatsi talu: kalur Kallama Siem ning Kernu all Kulli Mart. Koka talu
maadest kaks kolmandikku oli veel üles harimata.22 Järgmises, 1739. a omas on Ruila
hajatalude all järjest Kalla Siem, Kocka Jürrj, Hallicka Ado, Körtzo Hans. Neist Kala Siimu
kohta on lisatud, et ta oli kalur. Koka ja Kõrtsu talude maadest pool oli veel söötis.
Kernu mõisas oli peremees Kullie Jahn.
Viis aastat hiljem koostatud 1744. a revisjonis on Allika külaga seostatavad Ruila
mõisa hajatalude nimed järgmised: Jerwe Siem, Koka Jürrij, Hallika Ado, Körtzo Hans. Siit
näeme, et Järve ja Kala lisanimi vaheldus, nähtavasti kasutati mõlemat paralleelselt, nagu
juba 1680. aastate puhul oli näha. Järve Siim oli jätkuvalt mõisa kalur, kuid on kirjas, et
talu maad olid kõik harimata (siiski elasid talus üks mees ja naine). Koka talu maadest oli
jätkuvalt pool kasutusele võtmata. Kernu mõisas elas samal ajal peremees Kullie Jahn.
Aastal 1750 koostatud revisjonis on talude järjekord muutunud ning mõni on ka
juurde tulnud. Allika külast on kirjas Woessa Matz, Körtzo Hans, Hallika Ado, Kocka Jürry,
Jerwe Jaack ja kalur Kalla Siem. Kusjuures Võsa ja Järve talu maadest oli pool veel söötis,
seega nemad olid nähtavasti alles vahemikus 1744-1750 asustatud. Koka talu oli nüüdseks
kasutusele võtnud kõik maad. Nende taludes elas kokku 34 inimest (18 täiskasvanut ja 16
last). Vanu (üle 60aastaseid) või töövõimetuid inimesi taludes ei elanud. Kullie Jaen oli veel
nüüdki Kernu mõisas üks peremees.
Kuna 1765. aasta revisjoni ajaks olid Ruila ja Kernu mõisad rootsiaegse kandevõime
saavutanud, siis neid enam ei revideeritud ning peremehi kirja ei pandud ka 1774. a
revisjoni. Seega järgmised kompaktsed andmed Allika küla kohta saame alles 1782. a
hingeloendist.
Eesti alal koostatud esimeses hingeloendis (1782) pandi kirja kõik elanikud talude
kaupa ning koos vanusega. Kummalisel kombel on aga andmed Järve, Kala, Kokmardi ja
Saare talude elanike kohta jäänud hingeloendist välja. Järgmises hingeloendis on viidatud,
et nad olid varem kirjas ning selle järgi saab taastada ka 1782. a hingeloendi andmed
täielikult. Taastatud ja kirjasolevate andmete järgi Jerwe Jacku talus elasid 7 meest ja 5
naist, Kalla Jürri talus 4 ja 3, Kockmarti Juhanni talus 3 ja 2, Saro Jürri talus 3 ja 2, Kocka Juhan´i talus 5 ja 9, Wossa Matz´i talus 5 ja 5, Motzo Jürri talus 5 ja 5, Allika Juhan´i talus 5 ja6, Kortzo Tenno talus 4 ja 6, kõrtsmik Kortzo Matzi majapidamises 4 ja 2, Prule Ewrd´i [Evarti] talus 2 ja 3 (kokku 47 meest ja 48 naist). Kõige vanem peremees oli ning üldse vanim mees oli Kala Jüri (73-aastane, sündinud seega ca 1709), Võsa Mats oli 68-aastane (ca 1714), Järve Jaak oli vaid aasta noorem. Vanimad naised nendes taludes oli Allika Juhani ema Ann (ca 1711) ning samavana Kala Jüri naine Triinu. Pruuli talu andmetele järgnevad metsavaht Jurri pere andmed. Hilisematest allikatest näeme, et tegu oli Suurenõmme metsavahikohaga ning jääb praegusest Allika külast väljapoole. Küll aga
selgub hilisematest allikatest, et mõisamaale asutatud mõisa koka Kirsti vabadikukoht sai
hiljem Aru, 1834. aastaks aga Järvenõmme nime. Seal elasid 1795. a 2 meest ja 4 naist.
Kui see asus tollalgi samal kohal, siis tuleb 1782. a elanike arvuks lugeda 49 meest ja 52
naist.
1795. aastal olid talud samad, mitmed varasemad peremehed olid surnud ning nende
asemele asunud uued. Kokmardi talu pidas nähtavasti leskperenaine, kelleks abiks 17-
aastane poeg ja täiskasvanud tütar. Koka tallu oli peremeheks tulnud Naanu talust
varasem sulane. Mehi elas nendes taludes 61, naisi 47 (koos koka naise Kirsti talukohaga
64 meest ja 49 naist). Täpsemad andmed taluelanike kohta on ka edaspidi toodud
konkreetsete talude kirjelduses.
KÜLA ELANIKUD 19. SAJANDI I POOLEL
1811. aastaks olid taas mitmed peremehed võrreldes 1795. aastaga vahetunud, enamus
uusi olid tulnud mujalt Ruila mõisast, mitte Allika küla taludest. Vaid ühel puhul (Allikale)
oli uus peremees tulnud sama küla talust (Kõrtsult). Kuna kirja pandi ainult
meesterahvad, pole elanike arvu võimalik öelda, kuid mehi oli praeguse Allika küla
taludes (revisjoninumbritega 40-50) kirjas 53 (koos Aru nr 53 taluga 54).
1816. aasta hingeloend koostati vaid viis aastat eelmisest hiljem, seetõttu ei olnud
muutusi toimunud väga palju. Laitsest oli uus peremees tulnud (tollal nähtavasti mõisniku
poolt toodud) Saare tallu. Elanikke oli taludes (koos Aru taluga) 55 meest ja 62 naist (kokku 117).
Samal aastal toimus talupoegade pärisorjusest vabastamine. Sellega kaasnes
nende vabam liikumisõigus, mis dokumentaalsete allikate mõttes tähendas aga fiktiivse
rahvastiku teket. Seega 1834., 1850. ja 1858. a hingeloendis on sageli vastavas talus kirjas
inimesi, kes tegelikult elasid mujal taludes, mõisades, linnades, vabrikutes. Vaid
kirikuraamatutest saaks teada, kus keegi tegelikult elas, kuid nende kasutamine sel
eesmärgil oleks väga aeganõudev töö. Samuti võis olla vastupidi – talus elasid inimesed,
kes olid hingeloendis kirjas kusagil mujal. Siiski suurem osa vastavas talus hingekirjas
olevatest inimestest seal elasid, kuid uurimuses toodud sõnastusse “elas talus” tuleb
aastate 1834-1858 andmete puhul suhtuda reservatsiooniga.
1834. aastaks olid rajatud Ruila kõrts ning Onni talu. Esimene sai neist peremehe Järve
talust, teine aga Kabila külast. Teistesse taludesse oli tulnud uusi peremehi Kirpma ja
Tirisalu külast, enamus aga olid saanud uued peremehed perepoegade hulgast.
1835. aastal viidi lõpuni Eestimaa kubermangus perekonnanimede panek. Osades
mõisades jõuti seda teha 1834. aasta hingeloendi koostamise ajal, enamikus kohtades (sh
Ruila mõisas) aga leiduvad nimed esimest korda 1835. a perekonnanimede raamatutes.
Talude peatükis allpool on kirja pandud ka vastavas talus saadud perekonnanimed.
Mitmed nimed saadi koos teistes külades elavate sugulastega.
1850. a hingeloendis pole kirjas, kes oli talu peremees. Seega oleme seda oletanud
sobiva vanuse põhjal, kuid sageli jääb ta vaid oletuseks. Enamasti oli peremehel olemas
ka pere. Andmeid saab täpsustada kirikuraamatute põhjal, kuid kuna järgmises
hingeloendis on peremehe staatus kirjas, saab oletustes tugineda ka sellele.
Viimases, 1858. a hingeloendis on peremehe staatus kirjas ning suuri muudatusi
võrreldes 1850. aastaga polnud toimunud. Mõningad peremeeste vahetused olid
toimunud, kuid suurt elanikkonna vahetust ei esinenud. Ka uusi talusid polnud rajatud.
19.-20. SAJANDI VAHETUS. TALUDE PÄRISEKSOSTMINE. KÜLA MOODUSTAMINE
Kuni talud polnud päriseks ostetud, kuulus Allika küla maa Ruila mõisale (osalt ka
Haiba mõisale). Esitame Ruila mõisa omanike kohta väljavõtte Eesti Ajalooarhiivis
mõisakoolide projekti raames koostatud ülevaatest.
Esimest korda on Ruila mõisat mainitud 1417. aastal. 17. sajandi alguses omandas mõisa
Ulrichite perekond. Ulrichite perekonna kolm venda olid pärit Saksamaalt Brandenburgist. Johann Ulrich (1572-1642) oli aastatel 1600-1607 Kuramaa hertsog Wilhelmi sekretär, hiljem Riia bürgermeister ja linna saadik Stockholmi riigipäeval. 1624. aastal sai ta Rootsi kuningalt Gustav II Adolfilt kingituseks Ruila mõisa ja aadlitiitli.
Ruila liin põlvneb Johann Ulrichi teisest pojast Johannist. Ruila mõis kuulus Ulrichite suguvõsale läbi mitme põlvkonna. Kui mõisa pärinud Friedrich Johann von Ulrichi (1744-1801) neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga läks mõis Bremenite suguvõsa kätte.
Perekonnakroonika järgi pärineb suguvõsa Bremeni linnast, kust juba orduaja algul tuldi
Liivimaale. Ruila mõisa esimene Bremenitest omanik Magnus Adolph Theodor (1784-1843) õppis vastavatud keiserlikus Tartu ülikoolis 1803-1805 õigusteadust. Aastast 1813 oli ta Harjumaa meeskohtu assessor, alates 1826. aastast aadli krediidikassa valitsuse liige, aastast 1833 vallakohtunik36 ning 1842-1843 oli ta Eestimaa rüütelkonna maanõunik. 1807. aastal abiellus Magnus Katharina Friederike von Ulrichiga (1786-1815). Sellest abielust oli Magnusel kolm tütart, kellest kaks surid lapsena. 1816. aastal abiellus Magnus uuesti Marie Ottilie Luise von Mohrenschildtiga (1789-1862). Marie sünnitas talle neli poega ja kaks tütart.
Ruila mõisa päris tema teine poeg Julius Bernhard (1820-1882), kes abiellus Padiselt pärit Emilie Ulrike Karoline von Rammiga (1821-1874). Nende lastest jäid elama ja jõudsid täiskasvanuikka vaid tütar Margarethe Ottilie Karoline Emilie (1856-1919) ja poeg Ulrich Johann Konradin (sünd 1859). Emilie suri võõrsil Heidelbergis, kuid Julius tuli tagasi Ruilasse.
Et Ulrich Johann Konradin õppis Tartu ülikoolis vaid ühe aasta, ei ole tema sealviibimise kohta säilinud palju dokumente. Selgub, et koolitunnistuse on ta saanud Eestimaa Rüütli- ja Toomkoolist Tallinnas. Ülikoolis õppis ta majandust ja poliitikat. Säilinud on Ulrich Johann Konradini isa Julius von Bremeni 9. jaanuaril 1882 Ruilast saadetud kiri, milles ta lubab oma pojal asuda õppima keiserlikku Tartu ülikooli. Dokumentide hulgas on säilinud ka Ulrich Johanni onu Constantin von Bremeni nõusolek, et Ulrich Johann võib järgmisel aastal ülikoolist lahkuda. Ilmselt oli isa sel ajal juba surnud ning poeg lahkus ülikoolist, et Ruila mõisa majapidamise eest hoolt kanda. Lisaks mõisa majandamisele oli Ulrich von Bremen kreisikohtu assessor 1884-1887 ja kihelkonnakohtunik 1887-1889.
Talude päriseks ostmine algas Hageri kihelkonnas 19. sajandi II poolel ning oli
suhteliselt aeglane. Samuti oli osavõtt rahvuslikust liikumisest loid. 1913. aastal oli Ruila
mõisal järel 2383 tiinu (2604 ha) maad ning taludele oli müüdud 1589 tiinu (1736 ha) ehk
täpselt 40% maadest. Kuna välja ostetud talusid oli selleks ajaks 41, siis oli talu keskmine
suurus 42,34 ha.
Allika külas osteti esimesed talud 1894. aastal, mil hakatigi Ruila mõisas talusid
päriseks ostma. Vaid üks talu – Lassi nr 33 – oli ostetud varem. Võrdluseks võib öelda, et
Allika küla naabertalu Kulli osteti Kernu mõisalt juba 1868. aastal, kusjuures ostmisega
kaasnes huvitav nüanss. Talu ostis 3015 rubla eest Hageri kirikuvalla talupoeg Ado Jüri p
Blumberg (ka Blumverk, Blumperg) ning maksis kogu raha samal aastal mõisnikule ära.
Raha oli ta aga saanud oma vennalt, Tallinna kodanikult Hans Blumbergilt tingimusega,
et igal aastal pidi Ado ning tema pärijad maksma Hageri kirikuvaestele 40 rubla ning et
Ado surma järel läheb talu tema pojale Johanile, kes ei pidanud kaaspärijaile midagi
maksma. Need tingimused Ado ka täitis.
1894. aastal osteti Allika külast päriseks järgmised kuus talu (kuupäevad on vana
kalendri järgi):
– Kalamatsu ostis 4. aprillil Jüri Ploom 1900 rubla eest, millest kohe maksis 200 rubla;
– Mootso ostis 4. aprillil Herman Reinvart 3240 rubla eest;
– Uuetoa ostis 4. aprillil Hans Reintam 2300 rubla eest, millest kohe maksis 300 rubla;
– Kõrtsuhansu ostis 29. aprillil 2700 rubla eest Jüri Vihalemm;
– Kokmardi ostis 2. juunil Juhan Aumann 1200 rubla eest, millest kohe maksis 250
rubla;
– Võsa ostis 2. juunil Hans Rüütel 2900 rubla eest, millest kohe maksis 500 rubla.
Järgmine päriseksost Allika külas toimus mais 1895, kui Jüri Laban ostis 6100 rubla
eest Koka talu. Kohe maksis ta 2000 rubla. Aastal 1896 osteti taas kolm talu (kõik 20.
aprillil):
– Allika ostis Hans Israel 2900 rubla eest, millest kohe maksis 600 rubla;
– Saare ostis Juhan Sievart 1400 rubla eest, millest kohe maksis 300 rubla;
– Järve ostis Jakob Reintam 2800 rubla eest, millest kohe maksis 500 rubla.
Sellega talude mõisalt päriseksostmine ka piirdus. Vanadest taludest Järvenõmme,
Onni, Pruuli jäid välja ostmata ning need said 1919. a maareformiga riigirenditaludeks
ning osteti välja vastavalt 1934, 1933 ja 1935.
Allika küla piirkonda puudutas ka 1905. a ülestõus, mille ajal põletati ja purustati
Põhja-Eestis umbes 120 mõisahoonet, neist üle 70 Harjumaal. Üheks mässu keskuseks
kujunes Kohila, kuhu suundus Tallinna tööliste esimene rühmitus. Tööliste salgad käisid
ka Kernu mõisas relvi konfiskeerimas. 13.-14. detsembril 1905 purustati Purila, Juuru,
Maidla, Hõreda, Kohila, Tohisoo, Seli, Salutaguse ja Pahkla mõisad, lõhuti Sutlema,
Rabivere, Pargi ja Lohu mõisad. Ülestõusnud kogunesid seejärel Hageri kiriku juurde, kus
karistussalgad nad osalt tapsid ja teised laiali ajasid. See oli esimene kokkupõrge
ülestõusnute ja karistussalga vahel. Salga lahkumise järel mäss jätkus. Kernu-Kohatu valla
Kernu, Haiba, Ruila ja Maidla mõisad purustati hiljem, kui tööliste salk oli lahkunud.
Tsaariaegsel ühe-verstasel topograafilisel kaardil (Ruila piirkonna leht on trükitud
1899) pole Allika küla mainitud. Nimeliselt on toodud vaid Каламамсу, Кокка, Веза ning
Совсу(?) talud, neist viimane on nähtavasti Sooba metsavahikoht.
Allika küla ei leidu veel 1910. aastatelgi. Richteri 1913. a aadressiraamatus on Ruila
mõisa ainukese külana kirjas Kabila, ülejäänud olid hajatalud. Olulisematena ettevõtlusega
tegelevatest taludest on kolmest kaks Allika külas: Kokka ja Koekmardi. Ka samal aastal
avaldatud ametlikus asulate loetelus ei leidu Kernu-Kohatu vallas Allika küla mainimist.
1922. a rahvaloenduse kohanimede loetelus ning 1923. a avaldatud asulate nimekirjas
leidub Kernu vallas Hallika küla. Seega tuleb lugeda 1922. aastat Allika kui küla
esmamainimiseks. Kuna külade kujunemine ja nende nimetamine ei olnud tollal täpselt
reguleeritud
Tallinna Linnaarhiivis leiduvas Kernu vallavalitsuse fondis (TLA.198) leidub mitmeid
säilikuid, mida saaks edaspidi kasutada Allika küla ja tema talude ning elanike kohta
lisaandmete saamiseks. Võimalik, et säilikus “Kernu-Kohatu vald 1920. a. tulumaksu I, II
ja III nimestik-raamat” aastast 1920 (TLA.198.1.88) leiavad ka külanimed mainimist.
Dateerimata on säilik “Valla külade nimestik ühes talude ja taluomanike küladesse
kuuluvusega” (TLA.198.1.12). Teisi säilikuid Allika küla 1922. aastast varasema mainimise
kohta on tõenäoliselt üsna aeganõudev või ka võimatu leida. Uurima peaks Harju
maavalitsuse arhiivifondi (TLA.884, kus leidub nt säilik “Ajaloolisi andmeid Kernu valla
kohta” (TLA.884.1.653)).
ALLIKA KÜLA TALUDE KUJUNEMISLUGU JA ELANIKUD
Andmed on esitatud tähestiku järjekorras. Põhiline andmestik tuleb hingeloenditest
(1782-1858), mille viited on olemas eespool, kus on tehtud kokkuvõtlikud ülevaated
hingeloendite põhjal ning kajastab vastavate aastate hetkeseisu, mida on sageli võimalik
täpsustada kirikuraamatute põhjal. Seda on jõutud teha vaid kohati. Kirikuraamatutest
saadud andmetele on jäetud viitamata, kuna andmed on kergesti leitavad vastava
andmebaasi abil. Lisaks on kasutatud Hageri koguduse surmameetrikat 1932-2007,
millele pole samuti eraldi viidatud. Hingeloendites on toodud inimeste vanus, mille põhjal
on arvutatud sulgudes toodud sünniaasta või sünni- ja surma-aasta. Need on mõlemad
ligikaudsed, olles sageli 5 või enamgi aastat tegelikkusest erinevad. Isikunimed on esitatud
normitud kujul, perekonnanimede puhul on püütud kasutada 20. sajandiks kindlaks
kujunenud nimekuju. Väljendit “1811. aastaks” vmt tähendab, et sündmus oli toimunud
selleks aastaks alates eelmisest hingeloendusest (antud näiteks seega vahemikus 1795-
1811) ning on hingeloendite põhjal täpsemalt dateerimatu.
Teine suurem osa andmetest puudutab talude päriseksostmist ning hilisemaid
omanikke kuni 1940. aastani. Selleks oleme kasutanud kinnistusregistreid,
kinnistusraamatuid ja kinnistutoimikuid. Nendes leidub oluliselt enam teavet, kui siin
lühikokkuvõttes on esitatud.
Lõpuks on esitatud ka kohanimekartoteegist (KNK) 1978. a kogutud andmed
talunime, selle kasutamise ning tolleaegsete elanike kohta. Kohanimekartoteegi järgi olid
tollal Ruila-Alliku küla talud järgmised: Allika, Järve, Järvenõmme, Kalamatsu, Koka, Kokmardi, Laagrimäe, Matsu, Onni, Pruuli, Saare, Uuetoa, Võsa. Kartoteegis toodud talude suurused on nähtavasti suuliste andmete järgi kirja pandud ning seega ebatäpsed.
Allika nr 24 (talumaa kinnistu nr 4983)
Esmamainimine 1706, mil peremees oli Allika Jürg. 1713 oli peremees Allika Jaan
(1670). 1713 on kasutatud nime Allika ehk Koka Jaan, 1725 Allika Jaan, kes oli
peremees ka 1732. 1739, 1744 ja 1750 oli peremees Allika Ado.
Allika Juhan (1740-1804) oli peremees nii 1782 kui ka 1795. 1811. aastaks olid kõik ta
pojad ja pojapojad surnud või nekrutiks võetud ning uus peremees Jakob (1779) tuli
Kõrtsu Matsi talust, ta oli Matsi poeg. Ta aga võeti aprillis 1812 nekrutiks ning tallu jäi
vaid tema väike poeg. Uus peremees Hans (1786-1840) tuli Ruila mõisa Kirpma küla
Kirpma talust. Ta oli peremees veel 1816, sai hiljem perekonnanimeks Tombach, kuid
aastal 1834 oli peremees tema poeg Jaan (1812-1846). Hansu kasupoeg oli Juhan Miilpak
(1818, läks 1842 Ääsmäele), tüdruk oli talus Anu Allik (ka 1850). 1850. aastaks sai uueks
peremeheks nähtavasti üle-eelmise (Hansu) poeg ja eelmise (Jaani) vend Hans Tombach
(1814). Mäekülast oli tulnud 1848 Mart Kerner (1825-1851). Ei saa välistada, et just tema
oli tulnud uueks peremeheks. 1858 elasid talus Tombachid, Kernerid ja peremees Hindrik
Israel (1817) perega, kes oli tulnud Kabila külast. Tema poeg ostis talu ka päriseks.
Allika talu kohta on eelmainitud mõisakoolide projekti Ruila mõisa materjalides kirjas
järgmist:
Talu päriseksostmise leping 20. aprillist 1896. aastast
Leping on sõlmitud paralleelselt kahes keeles mõisnik Ulrich von Bremeni ja talupoeg Hans Israeli vahel. Hans Israel ostis Allika talu, suurusega 45 dessätini ja 1615 ruutsülda, 2900 rubla eest. 600 rubla oli talupoeg krediidikassasse juba sisse maksnud ning edaspidi hakkas ta krediidikassale tasuma ülejäänud võlga, mille maksmise tähtaeg oli 15 aastat. Võla intress oli 5 kopikat rubla pealt ning iga 5 aasta tagant pidi olema kolmandik võlga tasutud. Kuigi talupoeg sai nüüd maaomanikuks, seadis leping mitmed piirangud. Näiteks oli talupojal keelatud oma maa peal viina-õlut valmistada ja müüa, samuti ühiskondlikke teid sulgeda.
Talupoegade kaebused maamaksukomisjonile. Maa omamisega kaasnesid erinevad asjatoimetused. Nii on mitmete Ruila mõisa talude peremehed saatnud Eestimaa Maamaksukomisjonile kaebuse maamaksu tõstmise pärast. Allika talu omanik Hans Israel kirjutas, et tema koha adra sajandikud on 37-lt 100 peale tõstetud, mis tähendab, et talukoht peaks aastas 111 rubla puhast kasumit sisse tooma, ent keegi pole seda kontrollinud. Maksustamise aluseks on rendihind, mis ei ole aga mõistlik, sest tegelikkuses ei suuda talupojad rentigi tasuda, mida tõendavad nii kohtuotsused kui oksjoni kuulutused. Palvekirjas nenditakse, et ilmselt ei ole ümbruskonnas ühtegi talupoega, kelle talu nii palju sisse tooks, et see kõrvalise teenistuseta elada suudaks.
Palvekirja juurde kuulub täpne ülevaade talukoha sissetulekutest ja väljaminekutest. Tabel iseloomustab 19. sajandi Põhja-Eesti talumajapidamist. Kirjas on nii koha suurus kui selle peal olevad võlad, sissetulekud (mida kasvatati ja kuidas seda turustati) ning väljaminekud (seemnete ostmiseks kuluv summa, abitööliste palgad, erinevad võlad ja maksud, jooksvad kulutused ning kulud pere ülalpidamiseks). Kokkuvõttes on näha, et talumajapidamine on miinuses ja üle 200 rubla on vaja juurde teenida teistest allikatest.
Eestimaa Maamaksu komisjon vaatas kaebused läbi, kuid lükkas kõik tagasi. Ruila talurahvas ei jätnud aga jonni ning kirjutas uue palvekirja Eestimaa Rüütelkonna peamehele, et ei ole otsusega rahul, sest mingisuguseid põhjendusi ei toodud. Rüütelkond andis omakorda teada, et talupoegadele vastu ei tulda ja makse ei vähendata.
Toodud on ka Allika talu päriseksostu leping ning Allika talu omaniku Hans Israeli
kaebus maamaksukomisjonile.
Allika talu suurus oli 45 tiinu ja 1615 ruutsülda (49,9 ha). Talu ostis päriseks
20.04.1896 Hans Hindriku p Israel (kinnistati 21.06.1896) 2900 rubla eest. Hinnast tasus
ta 600 rubla rahas, 860 rubla võttis üle mõisa pantkirju ning 1440 rubla võttis
krediitkassalt võlgu. Neist viimane võlg kustutati 1911.
KNK järgi oli Allika (Allikalle, Allikal, Allikalt) vana talu (65 ha).
Järve nr 30 (talumaa kinnistu nr 4985)
Varasem Järve talu mainimise puhul juba 1686. aastal (ka 1744) oli nähtavasti tegu
Kala (hilisema Kalamatsu) talu paralleelnimega. Järve on püsivamalt kasutusel 1746.
aastast, mil talu oli nähtavasti hiljuti asutanud Järve Jaak. Ka 1750 ja 1782 oli peremees
Järve Jaak (1715). 1795. aastaks oli tema ja ta naine Kirsti surnud ning nähtavasti oli
kohta hakanud pidama nende poeg Jakob (1762-1830), kes oli naise võtnud Haiba
mõisast. Talus elasid ka kaks sulaseperet. Jakob pidas talu nähtavasti surmani. Tema
surma järel sai peremeheks ta poeg Jakob (1794-1844), kes sai koos pere ja vendadega
perekonnanimeks Reintam. Tema vend Juhan läks 1834. aastaks Ruila kõrtsi ning vend
Prits saadeti 1834 Siberisse (vt altpoolt). Samaks ajaks oli tallu sulaseks tulnud Kirpma
küla Maanuse talust Gustav Helman (1809-1838), kelle vend elas Paatri talus. 1850.
aastaks oli Jakob Reintam surnud ning talu pidas tõenäoliselt tema poeg Juhan (1818-
1869). Aastal 1858 oli peremees tema vend Jakob (1827-1898).
Mõisakoolide projekti raames koostatud Ruila mõisa materjalide hulgas leidub ka Järva
Pritsu (ka Fritz) rahavõltsimise kohtuasja ülevaade 1834. aastast. Asjaga olid seotud Järve
talu peremehe vend, kes saadeti kuriteo eest Siberisse.
Kohtutoimiku põhjal saame rekonstrueerida järgmise loo. Pisut pärast mihklipäeva ostis Jerwa Frits oma vennalt Ruila kõrtsmikult Johannilt ühe heeringa ja maksis selles eest ühe rahatähega. Kaks päeva hiljem maksis ta viina eest samuti ühe rahatähega. Kõrtsmik tundis ära, et need olid võltsitud ja andis mõlemad rahatähed vallavanemale, kes alustas asja uurimist. Läbiotsimisel leiti Jerwa Fritsi juurest 34 poolerublast võltsitud rahatähte ja raha valmistamiseks vajalikud tööriistad ja materjalid. Ülekuulamisel selgus, et võltsitud rahatähtede valmistamine oli Fritsul aega võtnud jüripäevast mihklipäevani (peaaegu pool aastat) ning ta oli abivahendite kasutamise juures olnud väga leidlik. Näiteks sinise värvi saamiseks oli ta kasutanud mustikamahla.
Toodud on ka kohtuasja originaal.
Talu suurus oli 69 tiinu ja 1328 ruutsülda (75,99 ha). Selle ostis päriseks 20.04.1896
Jakob Jakobi p Reintam (1858-1939) 2800 rubla eest (kinnistati 21.06.1896). Kohe maksis
ta 500 rubla, mõisalt võttis ta üle 770 rubla pantkirju ning lisaks 1530 rubla võttis laenu
krediitkassast. Viimase tasus ta 1915.48
KNK järgi oli Järve (Järvele, Järvel, Järvelt) vana talu (75 ha), mille pererahvas oli
1978. aastaks surnud ning maja elaniketa.
Järvenõmme nr A-68 (maaüksuste kinnistu nr 11735)
1782. a hingeloendis on kirjas, et mõisa koka naine Kirsti (1745) oli elama asunud
mõisamaale koos oma poja Jaani (1779) ning kahe tütrega. 1795. aastaks oli ta ise surnud,
Jaan elas seal edasi koos noorema venna Hansuga (1787), kaks vanemat õde olid
abiellunud, kaks nooremat aga elasid samuti talus. 1811. aastaks, kui kirja pandi vaid
mehed, oli Jaan läinud Pruuli talu peremeheks ning tema vend läks sinna sulaseks.
Varasem sulane Juhan (1762) oli 1808 surnud, tolle poeg Juhan läinud 1810 Haiba mõisa
Indovälja tallu. 1810. aastal oli kroonupalati otsusega kirjutatud Ruila mõisa talupoegade
andmete lõppu (pole täpselt aru saada, kas sellega mõeldi Aru ehk hilisemat Järvenõmme
vabadikukohta) Munalaskme mõisast Sepa Jüri Jaan ja Tõnsu Jüri, kes olid sinna asunud
juba 1798. aastal, kuid kes said 1810. a pärisorjusest vabaks. Pärisorjaks jäi aga Jüri poeg
Juhan (1796), kes 1813 aga viidi Einmanni mõisa Järvamaale. 1816. aastal oli Arro talus
peremees Jakob (1768-1829), tulnud Kirpma küla Kuke talust. Tema surma järel ta pere
lahkus talust, pojad läksid eri taludesse sulasteks. Uueks peremeheks tuli 1834. aastaks
Gustav Treipak (1777-1857) Kirpma küla Vihalemma talust. Selleks ajaks oli talu saanud
nimeks Järvenõmme. Ka 1850 elas Gustav veel talus, kuid juurde oli Kabila külast tulnud
Jüri Sivard (1809-1876). Võimalik, et kohta pidas nüüd tema, vähemalt 1858 oli ta
peremees.
Talu suurus oli 40,03 ha. Mõisa ajal seda välja ei ostetud, seega oli alates 1919 tegu
riigile kuulunud taluga. Riigilt ostis selle 07.07.1934 Kernust pärit August Jakobi p
Tikenberg (1875-1953, abikaasa oli Leena, neiuna Laban) 3720 krooni eest (kinnistati
18.08.1934). Võla tasus ta 1936. aastaks, võttes veel samal aastal talu peale võlgu 3420 kr,
mille tasus samuti samal aastal.
KNK järgi oli Järvenõmme (Järvenõmmele, Järvenõmmel, Järvenõmmelt) vana
riigirenditalu (40 ha).
Kaasiku nr 43 (talumaade kinnistu nr 11981)
21,037 ha suurune Kaasiku talu rajati 21/29.12.1933 sõlmitud kinkelepinguga, millega
see koht eraldati Mootso talust Maria ja Johannes-Leopold Malbergile 500 krooni
hindamisel (kinnistati 24.03.1934). Maria (1882-1934) oli Ruilast pärit, Jaan Metsküla
tütar. Tema mees Karl-Johannes (1883-1940) oli pärit Liivi mõisast Läänemaalt. Neil
lapsi polnud. Maria pärandas oma osa oma mehe vennapojale Johannes-Leopold
Malbergile (1908), seega sai ta koha täisomanikuks. Maria testamendiga pandi pärijale
kohustus Karl-Johannesele kindlustada lesepõlves ulualune seal talus. Talul oli 1940. a
võlgu 800 krooni. Vt ka Mootso talust eraldatud
Kalamatsu nr 29 (talumaade kinnistu nr 4205)
Küla vanim talu, mis eksisteeris kalurikohana juba 1686, mil Kala Mats ehk Järve Mats
oli mõisa kalur. 1712 elasid talus kaks Kala Matsi – isa ja poeg. Vahepeal nähtavasti
asustamata, 1732 elas Kalama Siim, 1739 Kala Siim, 1744 Järve Siim, 1750 Kala Siim.
1782. a oli peremees Kala Jüri (1709). 1795. aastaks oli tema ja ta naine Triinu surnud
ning pojast Gustavist (1733-1798) saanud peremees. 1811. a hingeloendis esineb
talunimena Kallama ning 1816 Kallamatzo, milliseks jääb ka edaspidi. Gustav oli 1811.
aastaks surnud ning talu pidas tema poeg Mihkel (1762-1831), tehes seda nähtavasti
surmani. Uueks peremeheks sai Jüri Ploom (1782-1857), kes oli varem olnud Ruila
mõisarahva hulgas. Kabila küla Vansi talust tuli sulaseks Jaan Metsküla (1813, võeti 1836
nekrutiks). Tema isa oli läinud vastrajatud Onni talu peremeheks. Ka 1850 oli peremees
nähtavasti Jüri Ploom. Tüdrukuna elas talus Triinu Israel. 1858. aastaks oli peremeheks
saanud Jüri poeg Mihkel Ploom (1821-1877).
04.04.1894 ostis talu 1900 rubla eest mõisalt eelmise poeg Jüri Mihkli p Ploom (1861)
(kinnistati 27.07.1894). Talu suurus oli 42 tiinu ja 512 ruutsülda (46,12 ha). 490 rubla
võttis ostja üle mõisa pantkirju, 1210 rubla võttis laenu krediitkassalt, kohe maksis 200
rubla. Esimene kustutati 1932 ja teine 1909. Jüri kinkis 11.06.1932 talu Anna-Maria
Ploomile (kinnistati 27.08.1932). Anna-Marie (neiuna Reichenbach) oli Jüri poja Juliuse
(1896-1938) abikaasa, sündinud 1896 Vastemõisas. 1932 võeti talule 950 kr laenu, mis
tasuti samal aastal. 1935 võeti 890 kr, mis samuti tasuti samal aastal. 1940. aastaks oli
tasumata 2000 kr laenu, mis oli võetud Julius Aumannilt ning 1000 kr Paul Grünbergilt.
KNK järgi oli Kalamatsu (Kalamatsule, Kalamatsul, Kalamatsult) vana talu (40 ha),
mille hooned müüdi Rocca al Mare vabaõhumuuseumile. Siiski sellist talu ega selle
hooneid vabaõhumuuseumis pole olnud (on Hageri kirikuküla Köstriaseme talu).
Kokmardi nr 31 (talumaade kinnistu nr 4206)
Kokmardi talu tekkimislugu pole päris selge. Adramaarevisjonides selle nime ei esine,
18. sajandi kirikuraamatutes samuti mitte, paraku aastaist 1779-1833 pole kirikuraamatud
säilinud. Hetkel on teada esimene mainimine aastast 1782. a, mil peremees oli Kokmardi
Juhan (1735). 1795. aastaks oli ta surnud, nähtavasti pidas talu ta lesk Ann (1737) koos
17-aastase poja Juhani (1778-1843) ja 29-aastase tütre Liisuga (1766). 1811. a oli Juhan
juba kindlalt peremees, olles seda ka 1816. 1834. aastaks sai peremeheks ta noorem poeg
Jakob (1810), kuna vanem poeg Juhan oli juba ca 1824 läinud Indovälja talu peremeheks.
Perekonnanimeks said nad Aumann. Ka peremehe õde Liisu Gribmann elas 1834
Kokmardil. 1850 ja 1858 oli peremees Jakob Aumann (1810).
Talu suurus oli 25 tiinu ja 496 ruutsülda (27,539 ha). Talu ostis mõisalt 1200 rubla eest
02.06.1894 Juhan Juhani p. Aumann (1832-1899, Jakobi vennapoeg), kinnistati
27.07.1894. Mõisa pantkirju võttis ostja üle 320 rubla, krediitkassalt võttis laenu 630 rubla
ning kohe maksis 250 rubla. Esimene kustutati 1933, teine 1911. Tallinna-Haapsalu
rahukohtu otsusega 07.12.1928 said talu pärijateks Juhani poja Juhani (1868-1915, vt
altpoolt kohtuotsusest) lesk Anna-Vilhelmine (1878-1938), lapsed Hilda-Hermine (1912-
1985, abielus Reintam), Rudolf-Aleksander (1910-1929), Julius-Ferdinand (1905-1977) ja
Emilie-Marie (1903-1982) Aumann (kinnistati 03.08.1929). Juliuse 1/5 osa ostis
18.07.1929 ema Anna 300 kr eest (kinnistati 05.10.1929). Rudolfi 1/5 osa päris ema Anna
(kinnistati 23.03.1929). Anna-Vilhelmine, Emilie-Marie ja Julius-Ferdinand muutsid oma
perekonnanime 1937. a Aumaa´ks. Talu pärimise kohta toome ära kohtuotsuse, kuna seal
leidub huvitavaid detaile.
7. detsembril 1928 a. Tallinna-Haapsalu Rahukogu Tsiviil-osakond, millest osa võtsid:
Eesistuja: Rhk. al. l. [alaline liige] A. Rost,
Liikmed: Rhk. al. l. B. Karoles ja V. Pedoson,
Sekretäri aset.: V. Kanarik,
vaatas läbi avalikul kohtuistungil Anna Kaarli tr. Aumann’i ja teiste nõudmist surnud Juhan Juhanip. Aumann´i päranduse tombu vastu 50.000 marga suuruses summas.
28.X.1927 a. Rahukogule antud nõudepalves seletab nõudjate lese Anna Kaarli tr. Aumann’i, alaealiste Hilda-Hermine ja Rudolf-Aleksandri Aumann’ide, Julius-Ferdinand Juhani p. Aumann´i ning Emilie Juhani tr. Aumann’i volinik van. adv. R. Eliaser järgmist: “2. juunil 1894 aastal ostis kadunu Juhan Juhani p. Aumann, Ruila mõisast eraldatud talukoha Kokmardi Nr. 31, kinnistu Nr. 4206 all. Kuna ostja ise võrdlemisi vana ning haiglane inimene oli ja kuna suurema osa rahast ostuhinna maksmiseks poeg Juhan andis, siis pidas seda kohta algusest peale omandusena poeg Juhan. 5. septembril 1899 a. suri isa Juhan Juhani p. Aumann ära, kelle nimele talukoht Kokmardi sai 1894 a. kinnistatud. Et aga talukoht oli kinnistatud Juhan Juhani p. Aumann’i nimele ja et poeg samuti oli Juhan Juhani p. Aumann, siis arvas viimane, et tarvilik ei ole koha ümberkirjutamiseks omale nimele midagi ette võtta ja valdas kohta omanikuna edasi kuni 24. novembrini 1915 a., kus ta ära suri. Pärast tema surma on seni ajani seda kohta Juhan Juhani p. Aumann (poja) pärijad tema pärandusena ja omanikkudena heas usus valdanud. Nende juures elas ka Juhan Aumann isa lesk – Liiso Aumann, kes suri 3. augustil 1921 a.
Nõudjate üle 10 aastat kestnud heausulist Kokmardi koha valdamist võivad tõendada nende naabrid Jakob Reintamm ja Jüri Poora, kes elavad Ruila vallas, esimene – Järvel ning teine Kalamatsul ja keda aina palun selle asjaolu tõenduseks tunnistajatena vande all üle kuulata.Neil põhjustel ning toetudes B.E.S. § 855 peale, on mul au Rahukogu paluda:
1) välja kutsuda ning vande all üle kuulata Jakob Reintamm’i ning Jüri Poom,
2) tunnistada, et nõudjad Anna, Hilda-Hermine, Rudolf-Aleksander, viimased kaks oma
loomuliku eestkostja ema Anna Aumann´i kaudu, Julius-Ferdinand ja Emilie Aumann’id on omandanud iganemise teel Kernu vallas, Harjumaal asuva talukoha Kokmardi Nr. 31, kinnistus Nr. 4206 all, mis eraldatud Ruila mõisa maadest, ja nendele õigus anda see talukoht Tallinna-Haapsalu Kinnistusjaoskonnas Kinnistusjaoskonna raamatutes oma nimele ümber kirjutada,
3) kohtu ja asjaajamise kulud panna kostja peale,
4) asi ära otsustada ka sel juhtumisel, kui pooled mõlemad või üks neist ei peaks asja arutamisele ilmuma,
5) kuna kostja pärandustombule ei ole seni ajani hooldajat määratud, siis palun käesolev asjatoimetus seisma panna kuni hooldaja määramiseni surnud Juhan Juhani p. Aumann´i – isa – pärandustombule ja minule selleks otstarbeks välja anda tunnistus Kernu vallakohtule esitamiseks. Kuna mõned sugulased on vahe peal käima pannud Juhan Aumann’i isa pärandusasja ja kuna käesoleva asja arutamine kauemat aega kesta võib, siis on tõsine kartus, et pärijad võivad vahe peal kohta oma nimele kinnistada ja teda siis võlgadega koormata. Selle ärahoidmiseks palun käesolevat nõudmist tema avaldamise juures kindlustada Rahukogu Esimehe võimuga hypoteegilisel teel 50.000
marga suuruses summas keelumärkuse sissekandmise läbi Ruila mõisast eraldatud talukoha”Kokamardi Nr. 31″, kinnist. Nr. 4206 all, kinnistusraamatu registrisse Tallinna-Haapsalu Kinnistus jaoskonnas ja minule selleks otstarbeks määruse ärakiri välja anda.”
Kernu valla vaestelaste kohtu poolt määrati Juhan Juhani p. Aumann’i päranduse tombu
hooldajaks August Ramler.
Arutanud asja, kuulanud poolte ja tunnistajate seletused ja võtnud arvesse teised aktis olevad tõendused Rahukogu leiab, et nõudmine tuleb rahuldada.
1. Hageri kog. perekonnaseisu ametniku tunnistustest nähtub, et 5. sept. 1899 a. on surnud JuhanJuhani p. Aumann (isa); 24. nov.1915 a. Juhan Juhani p. Aumann (poeg) ja 3. aug. l921 a. Liiso Aumann, Juhani (isa) lesk.
2. Tall-Haaps. Kinnistusjaoskonna tunnistusest 6.VI.1928 a. Nr. 4275 all nähtub, et Ruila
mõisast, Harjumaal, eraldatud talukoht “Kokmardi Nr. 31” kinnist. Nr. 4206 all, 25 tiinu ja 496r.s. suuruses, on 27.VII.1894 a. kinnistatud Juhan Juhani p. Aumann’i (isa) nimele.
3. Kostja volinik ei vaidle nõude-palves kirjeldatud asjaolude vastu, vaid toetudes B.E.S. §§ 829,830, 832, 835, 839-841’le leiab nõude olevat enneaegse, sest käesolevat talukohta kasutanud peale poja Juhan Aumann’i ka veel teised kaaspärijad.
Tõsi, tunnistajad R. Schvalbe ja J. Ramler seletavad, et pärast Juhan Aumanni (isa) surma elanud “Kokmardi” talukohas peale poja Juhan’i, kui pidaja, ka veel lesk Liiso Aumann. Kuid Rahukogu ei leia sel asjaolul mingit tähtsust olevat käesoleva nõude suhtes. E.T.S. järele on küll lesel pärimise õigus ühes lastega, varanduse eluaegse kasutamise õiguse näol, kuid B.E.S. kohaselt, mida tuleb tarvitada abiõigusena, võib saada pärijaks tõeliselt ainult pärandise vastu võtmisega (§ 2622), milleks on tarvilik pärija vastav tahteavaldus. Tahteavalduse iseenesest aga võib teha kas otse, kirjalikult või suusõnalt, või avaldada tegudes, millest järgneb, et tegutsev isik loeb end pärijaks (§ 2625). Selle juures loetakse pärandis vastuvõetuks pärija poolt, kui viimane seda vallates B.E.S. § 2628-2630 ettenähtud tähtaegadel ei anna otsekohest vastust sellest loobumise kohta. Pärandise mittevaldamisel aga peab pärijaks olla soovija samadel tähtaegadel, kas avaldama soovi sellevastuvõtmiseks või sarnaselt tegutsema, et seda võiks järeldada tema tegudest. Vastaseil kordadel loeb seadus pärija loobunuks päranditest (§2631).
Aktis olevaist andmeist selgub, et pärast Juhan Aumann’i surma (5.IX.1899a.) on pidanud peremehena viimasele kuuluvat “Kokmardi” talukohta terves ulatuses ja vahet pidamata poeg Juhan kuni surmani (24.XI.1915a), tema järel sama viisil ta naine Anna Aumann ühes lastega, s.o. nõudjad kus juures talus elanud ka Juhan Aumann’i (isa) lesk Liiso Auman, kes suri 3. aug. 1921 a. Kõigest sellest nähtub, et talukohta on pidanud peremehena poeg Juhan ja lesk Liiso Aumann on ainult elanud seal. Üksi lese elamisest poja poolt peremehena peetud talus ei saa järeldada ei talukoha, kui pärandise, valdamist üldse, B.E.S. § 625 ja 2627 mõttes, ega selle valdamist pärijana. Peale selle ei nähtu, et lesk Liiso Aumann pärandist mitte vallates, oleks esinenud päranduse-nõudega, mispärast tema pärimise õigus kõnesoleva talukoha suhtes tuleb kustunuks lugeda B.E.S. §§ 2619, 2620 jõul ja igal juhul 10 aasta möödumisel pärandise avanemisest, mis talle oli kahtlemata teada, s.o. 5.IX.1909 aastast saadik.
Neist kaalutlustest selgub:
a) et Juhan Juhani p Auman’i lesk Liiso Aumann pole “Kokmardi” talukoha suhtes pärijaks saanud;
b) et nimetatud talukohta, mis eraldatud Ruila mõisast, Harjumaal, kinnist. Nr. 4206 all ja kinnistatud Juhan Juhani p. Aumann´i nimele 27.VII.1894 a., on pidanud omanikuna seadusjärgse pärimise alusel terves ulatuses, vahet pidamata ja heas usus, vähemalt 5.IX.1909 a. alates, esmalt Juhan Juhani p. Aumann (poeg) oma surmani (24.XI.1915 a.) ja siis nõudjad, viimase lesk Anna Aumann ühes lastega, üle 10 aasta (nõue on avaldatud 28.X.1927 a.), mispärast tuleb tunnustada, et nõudjad on saanud selle talukoha omanikkudeks B.E.S. § 855 alusel. Ühiselt nõude rahuldamisega tuleb nõuda kostjalt nõudjaile 58 kr. 85 sn. kohtu ja asjaajamise kulu ning nõudjalt Riigikassale kinnistuslõivu 36 kr. 36 sn., tempelmaksu 6 kr. 06 sn. ja aktilõivu 50 sn. (Kreposti maksu sead. § 253, 266, 256 ja Posliini sead § 270, 280).
Neil põhjustel ja Tsiv. Kpd. Sead. §§ 366, 456, 711 ja 868 käsitusel Rahukogu
otsustas:
1. Tunnustada, et nõudjad Anna, Hilda-Hermine, Rudolf-Aleksander, viimased kaks oma
loomuliku eestkostja ema Anna Aumann’i kaudu, Julius-Ferdinand ja Emilie Aumann’id on omandanud iganemise teel Kernu vallas, Harjumaal, asuva talukoha Kokmardi Nr. 31, kinnist. Nr. 4206 all, mis eraldatud Ruila mõisast ja nendele õigus, anda see talukoht Tallinna-Haapsalu Kinnistus jaoskonnas kinnistusraamatutes oma nimele ümber kirjutada; 2. nõuda kostjalt Juhan Juhani p. Aumann’i päranduse tombult nõudjaile 58 kr. 85 sn. kohtu jaasjaajamise kulu;
3. nõuda nõudjalt Riigi kassale kinnistuslõivu 36 kr. 36 sn., tempelmaksu 6 kr. 06 sn. ja 50 sn.aktilõivu.
Allakirjutanud: A. Rost, B. Karoles, V. Pedoson
Asja arutas veel ka kohtupalat kui kolmanda astme kohus, kuid rahukogu otsust see ei
muutnud, parandati vaid kirjaviga.
4. juulil 1929 a. Kohtupalat tsiviil departemangu avalikul kohtuistungil, millest osa võtsid eesistuja esimees K. Gyldenstubbe, liikmed: E. Irdmann ja V. Pezold ja sekretäri eest F. Ojandi, arutas: Juhan Aumann´i pärandustombu apellatsiooni-kaebust Tallinna-Haapsalu Rahukogu otsuse peale 7. detsembrist 1928 a. Anna Aumann’i, alaeal. Hilda-Hermine ja Rudolf-Aleksander Allmann´ide, Julius-Ferdinand Aumann’i ning Emilie Aumann’i nõude asjas edasikaebaja vastu omandusõiguse tunnustamise pärast iganemise põhjal 500 kr. väärtuses ja määras: Tallinna-Haapsalu Rahukogu otsus 7. detsembrist 1928 a. kinnitada, tunnustades kirjutusvea parandamiseks, et nõudjad on omandanud “Kokmardi Nr. 31” talu (mitte Nr. 13, nagu eksikombel kirjutatud Rahukogu resolutsioonis). – Sisse nõuda surnud Juhan Aumann’i pärandustombu käest Anna, Hilda-Hermine, Rudolf-Aleksander, Julius-Ferdinand ja Emilie Aumann’ide kasuks kuusteistkümnend (16) krooni 66 senti asjaajamise kulu teise kohtuastme pealt.
Juhani lapsed võtsid talule mitmeid võlgu 1920.-1930. aastail suuruses 500-1600
krooni, kõik need ka kustutati. Anna-Vilhelmine võetud 3000 kroonisest laenust (1929)
kustutati 1761.16, ülejäänu jäi kustutamata. Lisaks Eesti Vabariigi kasuks kinnistati 625 kr
(1935), Hageri Ühispanga kasuks 181 kr (1835) ning Eesti Maapanga kasuks 1480 kr
(1935), need jäid kustutamata.
KNK järgi oli Kokmardi (Kokmardile, Kokmardil, Kokmardilt) vana talu (40 ha),
mille omanik oli surnud, poeg ja tütar Tallinnast hooldasid elumaja suvitades. Richteri
1913. a aadressiraamatu järgi oli Koekmardi talu pidaja Anmann (pro Aumann), kes tegeles
mesindus- ja kalandusettevõtlusega.
Aumannid olid Kokmardi talu pidajad hiljemalt 1782. aastast, olles seega kõige
pikemalt ühe suguvõsa käes olnud Allika küla talu.
Koka nr 27 (talumaade kinnistu nr 4605)
Esmamainimine 1706. 1712 oli peremees Koka Jaan, samast aastast on teada ka Koka
Rein, Koka Hain ning Koka Mihkel. Hetkel pole selge, kas tegu oli ühe taluga või võisid
osad neist elada hilisema nimega Kokmardi talus. 1713 on kasutatud nime “Hallika ehk
Koka Jaan”. 1716 elas vabadik Koka Jürgen (1666), 1725, 1732, 1739, 1744, 1750 elas
Koka Jüri, kes võis olla sama mees või ka algul sama, kuid hiljem nt tema poeg Jüri
(1714).
1782 oli peremees Koka Juhan (1795. a hingeloendi järgi Jaan) (1741), kes 1795.
aastaks suri ning tema lesk Kreet abiellus Hagerisse. Naanu talust oli tulnud endine sulane
Hans (1745-1815) tallu uueks peremeheks. Koka Juhani ema Kai (1715) elas talus veel
edasi. 1811. aastaks oli peremeheks saanud Hansu kolmas poeg Jüri (1789-1827), kes
pidas talu oma surmani. Tema poeg Gustav oli läinud 1834. aastaks Lasse tallu,
nooremad vennad aga olid talus edasi, saades perekonnanimeks Grinberg. Peremees
Mihkel Tammerik (1801) oli siiski tulnud Tirisalu küla Rätsepa talust. Sulasena elas talus
Tirisalu külast tulnud Mart Sivard (1799). Tüdrukuna elas talus Ann Betlem. 1850 elasid
talus jätkuvalt Gribergid ja Tammerikid, tõenäoliselt oli peremees edasi Mihkel
Tammerik. Mart Sivart oli läinud 1842 Kapu mõisa Järvamaal. Tüdrukuna elas talus Ann
Betlem. 1858 oli peremees Mihkli poeg Jüri Tammerik (1821), Grinbergid olid mujale
läinud.
Talu suurusega 75 tiinu ja 608 ruutsülda (82,217 ha) ostis 13.05.1895 mõisalt 6100
rubla eest Jüri Mardi p Laban (1842-1910). Mõisalt võttis ta üle pantkirju 1190 rubla eest
ning krediitpangalt sai 2910 rubla laenu (see kustutati 1910), kohe maksis seega 2000
rubla. Jüri jäi kinnistusraamatu järgi omanikuks kuni maade natsionaliseerimiseni, tema
surma järel oli tegelikult omanik seega tema päranditomp.
KNK järgi oli Koka (Kokale, Kokal, Kokalt) vana talu (70 ha), mis jagatud pooleks
venna ja õe vahel. Richteri 1913. a aadressiraamatu järgi oli Koka talu pidaja Laban, kes
tegeles mesindusettevõtlusega.
Kulliaru nr A-52 (maaüksuste kinnistu nr 10272)
Kulliaru oli 1919. a riigistatud mõisamaast eraldatud kinnistu suurusega 15,02 ha.
Nähtavasti sai ta oma nime juba varem eksisteerinud samasuguse mikrotoponüümi järgi.
Kinnistu ostis 07.04.1933 Jaan Johani p Kruus 690 kr eest, lisaks võttis Kruus kinnistule
460 kr laenu (kokku 1150 kr). Need kustutati 1936 ning kinnistule registreeriti uus liitlaen
suurusega 1110 kr, mis oli 1940. aastaks kustutamata.
Kõrtsuhansu nr 22 (talumaade kinnistu nr 4201)
Taluna leiab esmamainimist 1739 (Kõrtsu Hans), kuid seos varasemate Ruila mõisa
kõrtsmikega (mainitud hiljemalt 1721) on hetkel veel teadmata. Ka 1744 ja 1750 oli
peremees Kõrtsu Hans.
Kõrtsu Tõnu (1735-1799) oli peremees 1782, kuid mitte enam 1795. Tema esimene
naine Mari oli surnud enne 1795 ning ta abiellus Mootso Jüri lese Annega. Tõnu tütar
Leenu oli abiellunud aga Võsa tallu. 1795. aastaks toodi uus peremees Gustav (1758-
1802) Ramla talust. Tõnu poeg Juhan läks 1811. aastaks Paatri Matsi talu peremeheks,
Gustavi asemele tuli Tirisalu küla Nuhja talust uus peremees Gustav (1772-1832), kelle
poeg Mats (1786-1848) pidas talu 1816. 1834 oli peremees tema poeg Jüri (1810-1836),
suguvõsa sai nimeks Balm. Tirisalu küla Lauritsa talust oli sulaseks tulnud Jüri Treipak
(1775-1838). 1850. a hingeloendis on talunimena kirjas Kortso-Hanso. Arvatavasti oli
eelmise peremehe Jüri Balmi surma järel tulnud mõisarahva hulgast peremeheks tema
vend Gustav (1807). Ka Jüri Treipaki lesk ja pojad elasid veel talus. 1858 oli peremees aga
Tõnu Grinberg (1805), kes tuli Tirisalu küla Orava talust. Talus elasid veel Balmid ja
Treipakid.
47 tiinu ja 526 ruutsülla (51,589 ha) suuruse talu ostis 29.04.1894 2700 rubla eest Jüri
Jaani p Vihalemm (1824-1895), kinnistati 27.07.1894. Temalt päris Kernu vallakohtu
20.02.1898 otsusega talu ta tütar Leena Jüri t Pellberg (ka Pielberg, 1864) (kinnistati
22.05.1898). Tegelikult oli pärijaid kaks lisaks Leenale ka Jüri tütar Miina Vihalemm, kespärisidki vallakohtu 14.02.1897 otsusega mõlemad, kuid 20.02.1898 Miina (kes oli selleks ajaks abiellunud Kustas Reintamiga) ja Leena leppisid kokku, et talu jääb Leenale ning Miina saab 26 rubla raha ja Eestimaa krediitkassast tunnistuse 100 rublase pantkirja peale, mis Jüril 1887. aastast oli. Leena müüs selle 15.04.1898 3000 rubla eest Juhan Otto p. Reintamile (kinnistati 13.06.1898). Juhan elas 1869-1910. Kustaviga ta lähedalt sugulane ei olnud. 09.03.1935 eraldati Kõrtsuhansu talust Tominga nr 46 kohale 0,132 ha.
Laagrimäe nr A-85 (maaüksuste kinnistu nr 12041)
Laagrimäe (ka Laagrimaa) 26,99 ha suurune kinnistu eraldati Ruila mõisalt riigistatud
maadest. Selle ostis 20.10.1934 Kaarel Grünberg 310 krooni eesti (kinnistati 22.10.1934).
Lisaks 310 kroonile võttis Grünberg kinnistule laenu 2830 kr (kokku 3140 kr). Laenud
kustutati 1936. 17.02.1938 müüs ta kinnistu 1500 krooniga Kernust pärit Paul-Eberhard
Nikolai-Johannese p Vainulale (endise nimega Jersmann, 1909-1968), kinnistati
26.02.1938. Tema võttis 1939 kinnistule 500 kr laenu, mis oli 1940. aastaks kustutamata.
KNK järgi oli Laagrimäe (Laagrimäele, Laagrimäel, Laagrimäelt) vana talu (25 ha),
mille metsa müünud omanik enne kolhoosi asutamist ära, raha joonud maha ning 1978. a
olid hooned elaniketa.
Mootso nr 25 (talumaade kinnistu nr 4203)
Esmamainimine 1706, mil peremees oli Mootso Mikk. Enamuse 18. sajandist aga
sellenimeline talu allikates ei esine. Võimalik, et selle talu kohta kasutati mõnda teist nime,
kuid samuti pole välistatud, et talu oligi Põhjasõjast kuni 1760. aastateni elaniketa.
Kirikuraamatutest sünnimeetrikas esineb Mootso nimi esimest korda, kui 1767. aastal
sündinud poeglaps Matsi vanematena pandi kirja Mootso kilter Jürri ja Ann. Vaderid olid
kangur Mats, Võsa Hans ja Todja Hansu naine Mari. Võib arvata, et Jüri oli olnud varem
Ruila mõisa kilter ning ametist lahkudes (taas)asustanud Mootso talu.
1782. a peremees olnud Mootso Jüri (1732, nähtavasti toosama endine kilter) suri
1795. aastaks ning tema lesk Ann abiellus Kõrtsu Tõnuga. Nende tütred abiellusid
teistesse mõisadesse. Mõisnik, kellele kuulus ka Haiba mõis, tõi sealt uue peremehe
Jakobi (1759-1803). Jakobi poegadest ei saanud uut peremeest, Hans (1778-1852) toodi
1811. aastaks hoopis Ruila mõisa Tirisalu küla Kangru talust. Ta oli peremees ka 1816,
saades hiljem nimeks Abiram. 1834. aastaks sai peremeheks tema kasupoeg Mart Suitslep
(1788-1853). Sulastena said perekonnanimed Jüri Vohlmann (1812, võeti 1842 nekrutiks),
tulnud Lasse talust ja Jüri Metslind (1815, võeti 1838 nekrutiks), tulnud Koka talust. Veel
oli talus kirjas lesknaine Anu Helmann ja tüdruk Triinu Heimann. 1850 elasid talus
Abiramid, Metslinnud ja Suitslepad ning tüdruk Triinu Heimann. 1858 oli peremees
Mardi poeg Jakob Suitslep (1823-1880), ka Abiramid ja Metslinnud elasid talus.
Talu suurus oli 46 tiinu ja 2496 ruutsülda (51,393 ha). Selle ostis mõisalt päriseks
04.04.1894 Herman Juhani p Reinvart (ka Reinvald, 1839-1913) 3240 rubla eest
(kinnistati 27.07.1894), ta müüs selle 06.02.1903 sama summa eest Jaan Kustase p
Metskülale (1846-1935) (kinnistati 07.03.1903), kes kinkis talu 03.08.1934
hindamisväärtusega 800 krooni oma pojale Jaan Metskülale (1876-1934) (kinnistati
11.08.1934), kes aga suri sama aasta 12. detsembril.
Mootso talust eraldati Kaasiku nr 43 maakoht (vt see). Samuti eraldati Mootsost
Vainola (ka Vaenola) nr 48 maakoht suurusega 10,817 ha (talumaade kinnistu nr 12071),
mis kinnistati 04.08.1934, omanik oli Leena Malberg (nähtavasti Leena Jaani t Malberg,
1887-1976, suri lesena, arvatavasti oli Aleksandri lesk).
KNK järgi oli Matsu (Matsule, Matsul, Matsult) vana talu (70 ha), mis poolitatud kahe
venna vahel. Üks läinud sõjas kaduma, teine surnud kodus. Nähtavasti need kaks venda
olid Jaani pojad Valter Ferdinand (1914) ja Arved Johannes (1917).
Onni nr A-67 (maaüksuste kinnistu nr 9999)
Onni talu rajati vahemikus 1816-1834. 1834 oli seal peremees Jakob Metsküla (1776-
1838), kes oli sinna tulnud Kabila küla Vansi talust. Tema poeg Jaan oli läinud Kalamatsu
tallu sulaseks. 1850. aastaks oli tallu jäänud tema poeg Gustav (1819) perega, kes oli seal
ka 1858.
Onni talu mõisalt päriseks ei ostetud, see jäi pärast 1919. a maareformi riigirenditaluks.
Riigilt ostis selle 31,63 ha suuruse talu 26.08.1933 Hans Hansu p Kummer (sündinud
1875 Märjamaa kihelkonnas Orgital, suri 1957) 370 kr eest (kinnistati 09.09.1933), lisaks
võttis ta 1310 kr laenu, mis hiljem kinnistati 1550 kr suuruseks liitlaenuks, mis oli 1940.
aastaks kustutamata.62
KNK järgi oli Onni (Onnile, Onnil, Onnilt) vana riigirenditalu (35 ha), mille
majapidamine oli 1978. aastaks laostunud.
Pruuli nr A-83 (maaüksuste kinnistu nr 13041)
Esmamainimine 1713, mil Ruilas elas Pruuli Jain. Pruuli Evart (1722) oli peremees
1782 ning suri enne 1795. Ta lesk Ann (1722) elas talus veel 1795 edasi, siis pidas kohta
nähtavasti sama talu varasem sulane Hans (1770), kes 1811. aastaks läks aga Ruila
mõisavahiks. Uus peremees Jaan (1779-1831) tuli vabadikukohalt, kuhu oli algselt elama
asunud tema ema, mõisa koka lesk Kirsti. Ka Jaani vend Hans (1787) tuli Pruuli tallu,
kuid võeti 1812 nekrutiks. Jaan pidas talu ka 1816. Pärast tema surma sai peremeheks ta
poeg Jüri Miilpak (1804-1841). Tirisalu küla Paatri Kaarli talust oli 1834. aastaks sulaseks
tulnud Mart Meier (1810) ning Koka talust Jüri Metslind (1780-1847), Mootso tallu
läinud Jüri isa. Tüdrukuna sai talus perekonnanime Kristi Heiman. 1850 pidasid talu
tõenäoliselt veel Miilpakid, kuigi Kabila külast oli tulnud Mart Laban (1811) perega.
Temagi võis olla uus peremees. 1858 oligi peremees Mart Laban. Veel elasid talus
Miilpakid, Meierid ja Metslinnud.
Pruuli talu mõisalt päriseks ei ostetud, see jäi pärast 1919. a maareformi
riigirenditaluks. Riigilt ostis selle 41,84 ha suuruse talu 23.08.1935 Gustav-Arnold
Kustase p Grünberg (1937. aastast Rohunurm, 1905-1981) 3280 kr eest (kinnistati
07.09.1935). Samas summas võlg jäi 1940. aastaks kustutamata, lisaks võttis omanik talule
laenu 158.03 kr (1938-1940), 594.42 kr (1939-1940), 452.60 kr (1937-40), 374.63 kr
(1938-40) ning 1940. aastaks kustutamata võlgu 171.23 kr ja 60 kr.
KNK järgi oli Pruuli (Pruulile, Pruulil, Pruulilt) vana riigirenditalu (35 ha).
Ruila kõrts
Ruila kõrts esineb hingeloendites esimest korda aastal 1834. Peremeheks oli sinna
tulnud Järve talust Juhan Reintam (1798). Temaga seotud kohtuasja vt Järve talu
andmetest. Ka 1850 oli ta veel talus, kuigi 1847 oli Jälgimäelt sinna tulnud Jaan Rüttel
(1822). Ei saa välistada, et uus kõrtsmik oli hoopis tema. Ka tema kasulapsed Vartongid
tulid tallu. Reintamid läksid 1858. aastaks Tirisalu küla Naanu tallu, Ruila kõrtsis olid
Rüütlid ja Valmannid (Sepa talust), kuid pole kirjas, kes kohta pidas.
Hetkel on teadmata, mis Ruila kõrtsist hiljem sai.
Saare nr 28 (talumaade kinnistu nr 4984)
Saare talu kohta on esimesed andmed 1782. aastast, mil peremees oli Saare Jüri (1738-
1797), kes pidas talu ka 1795, mil talus elasid mõlemad pojad peredega. Kirikuraamatutes
(säilinud 1712-1778) Saare nime ei esine. Pärast Jüri surma pidas tõenäoliselt talu veidi
aega ta poeg Tõnu (1770-1805) ning 1811. a nähtavasti Tõnu lesk. 1811. a hingeloendis
pole naisterahvaid kirjas ning seega näeme seal talus vaid Tõnu 6-aastast poega Tõnut.
Tõnu vend Ado oli läinud peremeheks Ruila mõisa Tooma Joosepi tallu. 1816. a
hingeloendi järgi oli Tõnu (vanema) lesk Triinu alates 1812. aastast olnud ära (kas polnud
tema asukoht teada või oli ta uuesti abiellunud). Peremeheks oli samal aastal Laitse
mõisast tulnud Joosep (1781-1838), kuid ka poiss Tõnu elas talus edasi. Ka 1834 oli
peremees Joosep, kes sai oma perega nimeks Pruljan. Tõnu oli selleks ajaks läinud
Tirisalu küla Lasse tallu, Leonda Jüri talust oli tulnud Joosepi väimeheks aga Hans Sivard
(1794). Pärast Joosepi surma saigi Hansust tõenäoliselt uus peremees, 1858. a oli ta
kindlasti peremees.
Talu suurus oli 27 tiinu ja 1008 ruutsülda (29,957 ha). Selle ostis 20.04.1896 Hansu
poja Jüri poeg Juhan Sievart (ka Sivard, Siemart, 1862-1916) 1400 rubla eest (kinnistati
21.07.1896). 300 rubla maksis kohe, 400 rubla võttis ta üle mõisa pantkirju, 700 rubla
laenas krediitkassalt (viimane kustutati 1910). 1906. a võttis ta Talurahva Põllupangalt
laenu 1000 rubla, mis kustutati 1922. Jüri suri 12.10.1916, tema pärimisasjas tegi Keila
jaoskonna rahukohtunik 25.02.1932 otsuse. Pärijatena olid üles astunud Juhani lapsed
Helene Lindmann, Paul Sivard, Amalie-Anette Sivard, Vilhelmine Sivard ja Julius Sivard.
Viimane neist palus veel õigel ajal üles antuks ja alal hoituks tunnistada tema nõue 1400
kr rahapalga pärast sulasena töötamise eest seitsme aasta jooksul Saare talus. Kohtunik
otsustas, et kumbki poeg päris talust 2/7 ning iga tütar 1/7 ning ka Juliuse nõue
tunnistati õigel ajal ülesantuks ja alal hoituks. Kinnistusregistrisse on 03.09.1932 kantud
aga ainult Helene Lindmanni 1/7 mõttelise osa pärimine.
KNK järgi oli Saare (Saarele, Saarel, Saarelt) vana talu (30 ha), mille omanik oli 1978.
aastaks surnud ning maja elaniketa.
Tominga nr 46 (talumaade kinnistu nr 12175)
23.03.1934 ostis Jakob Piilbergi päranditomp 126.49 krooni eest Tominga koha
(kinnistati 09.03.1935), millele 09.03.1935 eraldati Kõrtsuhansu talust juurde veel 0,132
ha. Kokku oli koha suurus 4,267 ha. Kinnistul oli võlgu 570+50 krooni, mis kustutati
1935, järgi jäänud 90-kroonine liitlaen kinnistati 1938, see jäi 1940. aastaks kustutamata.
Uuetoa (Kõrtsu) nr 23 (talumaade kinnistu nr 4202)
Kõrtsmik Kõrtsu Mats (1752-1818) pidas ametit vähemalt 1782 kuni 1811. Tema poeg
Jakob oli läinud 1811. aastaks Allika talu peremeheks. Teine poeg Mats (1780-1857) oli
1816. aastaks saanud peremeheks. 1834. aastaks oli kasutusele võetud uus talunimi
Uuetoa. See viitab tavaliselt vanast talukohast eraldumisele ja uute hoonete ehitamisele.
Kõrtsiametit enam seal ei peetud, kahjuks pole täpselt selge, kuidas varasem kõrtsikoht
ning Uuetoa talu olid omavahel seotud ning kuna sellest perioodist Hageri kirikuraamatud polegi säilinud, siis võibki see jääda selgusetuks. Suguvõsa sai nimeks Miilpak ning peremees oli nüüd eelmise peremehe Matsi poeg Jaan (1808), kes oli peremees nähtavasti ka 1850. 1858 oli peremees tema noorem vend Hans (1820). Ka tema neli venda elasid veel talus.
Uuetoa talu suurus oli 35 tiinu ja 1856 ruutsülda (39,084 ha). Talu ostis mõisalt
04.04.1894 Hans Jakobi p Reintam 2300 rubla eest (kinnistati 27.07.1894). 300 rubla
maksis ta kohe, 670 rubla võttis üle mõisa pantkirju ja 1330 rubla krediitkassast laenu.
Viimane kustutati 1910. Veidi varem, aastal 1906 oli omanik võtnud talule 1700 rubla
laenu, mis kustutati aga 1909. Pärast Hansu surma pöördus Kernu vallakohtu poole tema
selleks ajaks surnud tütre Leena mees Jüri Jersmann ning vallakohtu 30.01.1904 otsusega
pärisid talu Leena lapsed August (10-aastane) ja Liine (9-aastane) Jersmann (ka Järsmann)
(kinnistati 13.08.1904).
KNK järgi oli Uuetoa (Uuetoale, Uuetoal, Uuetoalt) vana talu (65 ha), mis oli 1978. a
elaniketa.
Vainu nr A-56 (maaüksuste kinnistu nr 10258)
Ruila mõisalt riigistatud maadest eraldatud Vainu kinnistu ostis 07.10.1933 Johan Jüri
p. Petofer 410 kr eest (kinnistati 21.10.1933). Koha suurus oli 15,72 ha. 1940. aastaks oli
kinnistul kustutamata laenu 2390 kr.
Võsa nr 26 (talumaade kinnistu nr 4204)
Esmamainimine 1706, mil peremees oli Võsa Hans. 1713 elas Võsa Rein. Vahepeal oli
nähtavasti asustamata, järgmine mainimine taas 1747, mil peremees oli Võsa Mats, kes
tõenäoliselt oli hiljuti tulnud mujalt Ruila mõisast. Veel 1782. a peremees olnud Võsa
Mats (1714-1799) oli 1795. aastaks loovutanud koha oma pojale Hansule (1745-1825).
1811. aastaks oli Hans talu andnud oma venna Matsi (1754-1809) pojale Tõnule (1788-
1856). Võimalik, et Mats ise oli vahepeal samuti peremees olnud. Suguvõsa sai nimeks
Rüütel, kuid 1834 pidas talu Tõnu noorem vend, vahepeal Paatri Matsi talus sulasena
teeninud Jaan (1794). Sulasena sai Võsa talus perekonnanime Jakob Saulus (1813). 1850
ja 1858 elasid talus jätkuvalt Rüütlid ja Saulused. 1858 oli peremees Matsi poeg Jaan
Rüütel.
Talu suurus oli 49 tiinu ja 2224 ruutsülda (54,547 ha). 02.06.1894 ostis selle 2900 rubla
eest Hans Jaani p Rüütel (ka Rüitel, 1842-1919), kinnistati 27.07.1894. Mõisa pantkirju
võttis Hans üle 880 rubla ulatuses (kustutati 1928) ning krediitkassast võttis laenu 1520
rubla (kustutati 1914), kohe maksis 500. Hansu testamendi põhjal päris talu tema poeg
August (1890-1974), kelle nimele see kinnistati 21.04.1928. Testamendi arutuse kohta
kohtus esitame väljavõtte kohtumaterjalidest. August võttis 1928 talule 1400 krooni
laenu, see kustutati 1935, hiljem on talule võetud viis laenu (750+750+85.86+2000+1340
krooni), mis olid 1940. a kõik kustutamata. Sellest 2000 kr oli August võtnud laenuks
Johannes Rüütlilt (nähtavasti Augusti lellepoeg, sündis 1905).
1927 a. 29. detsembril Tallinna-Haapsalu Rahukogu ringk. Keila jsk. Rahukohtunik avalikul kohtu istungil arutas surnud Hans Rüüteli suusõnalise testamendi kinnitamise asja ja käsitades Tsiviil Kohtupidamise seaduse §§ 1965, 1966, 1968 ja 2066, otsustas: 26. augustil 1919 a. Harjumaal Kernu vallas surnud Hans Jaani p. Rüüteli suusõnaline testament, mis sõnastatud Keila jsk. Rahukohtuniku 12. novembri 1924 a. kohtuistungi protokollis ja avaldatud sama Rahukohtuniku avalikul kohtuistungil 10. detsembril 1924 a., tunnistada seadusjõusse astunuks ja välja anda ts.kp.s. § 1968 korras pärijale August Hansu pg. Rüütelile, kellelt nõuda viiskümmend (50) mk. akti lõivu ja kuussada (600) mk. kohtulõivu. Pärandusmaksu mitte nõuda. Kohtu kutse toimetus sulguda, kõik surnud Hans Jaani pg. Rüüteli päranduse kohta ülesandmata õigused ja nõudmised, samuti tema suusõnalise testamendi vastu ülesandmata vaidlused kustunuteks tunnistada. Kuulutatud erakaebtuse õigusega 7 päeva jooksul.
(L.S.) Rahukohtunik: J. Praun (allkiri)
Protokoll
1924 a. 12 novembril Keila jsk. Rahukohtunik avalikul kohtuistungil kuulas surnud Hans
Rüüteli suusõnalise testamendi asjas tunnistajaid üle, kes vande all seletasid:
Kustas Mardi p. Reintamm, 56 a. vana, karistamata, pärandajale ja pärijale võeras, elab Kernu vallas, Ruila kogukonnas: Paar nädalat umbes enne Hans Rüüteli surma kutsus mind keegi tema omastest Hans Rüüteli juurde testamendi tunnistajaks. Läksin järgmisel päeval või paar päeva hiljem Ruila kogukonda Hans Rüüteli “Wõsa” talusse. Hans Rüütel ütles, et teeb testamendi suusõnal. Seal oli km Karl Mahlberg, Hans Rüütel oli haige ja voodis pikali, kuid selge meelemõistuse juures. Hans Rüütel tegi minu ja Hans Mahlbergi kui tunnistajate ja oma poja August Rüüteli ning oma naise juuresolekul suusõnalise testamendi, milles pärandas oma talukoha “Wõsa” pojale Augustile, kusjuures
haige tütar Marie Hansu t. Rüütel ja naine pidid talust ülespidamist ja korterit saama kuni surmani; poegadele Karlile ja Villemile kohustas ta poega Augusti pulmi tegema; liikuva varanduse jättis naisele.
/allkiri: Reintam/
Karl Jüri p. Mahlberg, 40 a. vana, võõras, karistamata, elab Kernu vallas, Ruila kogukonnas. Mõni kuu enne Hans Rüüteli surma läksin juhtumisi tema “Wõsa” talusse, kus eest leidsin vallavanema Reintammi. Hans Rüütel oli halge, vahel istus, vahel oli pikali voodis. Minu ning Reintammi kui tunnistajate ja oma poja Augusti ning oma naise juuresolekul tegi Hans Rüütel suusõnalise testamendi, milles talukoha “Wõsa” pärandas oma poja Augustile, sellele kohuseks tehes haiglasele tütrele Mariele talus eluaegset ülespidamist ja korterit anda, emale, s.o. oma Hans Rüüteli naisele ülespidamist anda, kahele vennale Villemile ja Karlile, kes naised võtnud, kuid kellele ta pulmi
ei olla teinud, pulma kulusid aidata tasuda (summat ei nimetanud). Liikuva varanduse, milleks pidi olema raha, pärandas oma naisele; raha summat ei nimetanud.
/allkiri: K. Malberg/
Rahukohtunik J. Praun
KNK järgi oli Võsa (Võsale, Võsal, Võsalt) vana talu (70 ha), mille peremees oli 1978.
aastaks surnud, perekonnaliikmed asunud linna elama ning maja oli elaniketa.
KASUTATUD ALLIKAD
Eesti Ajalooarhiiv
EAA.1.2.931. Harjumaa Ruila, Kiviloo ja Harku läänide vakuraamat. 1564-1566.
EAA.1.2.940. Harjumaa adramaarevisjon. 1686-1689.
EAA.1.2.C-IV-19. Kernu mõisa kaart. 1706.
EAA.3.1.448. Eestimaa inkvisitsioon. 1712.
EAA.3.1.449. Harjumaa inkvisitsioon. 1716.
EAA.3.1.458. Harjumaa adramaarevisjon. 1725-1726.
EAA.3.1.467. Harjumaa adramaarevisjon. 1732.
EAA.3.1.473. Harjumaa adramaarevisjon. 1739.
EAA.3.1.479. Harjumaa adramaarevisjon. 1744.
EAA.3.1.487. Harjumaa adramaarevisjon. 1750.
EAA.3.1.496. Harjumaa adramaarevisjon. 1765.
EAA.3.1.503. Harjumaa adramaarevisjon. 1774.
EAA.1864.2.IV-2. Hageri jt kihelkondade hingeloendid. 1782.
EAA.1864.2.V-25. Hageri ja Rapla kihelkonna hingeloendid. 1795.
EAA.1864.2.VI-36. Hageri kihelkonna hingeloendid. 1811.
EAA.1864.2.VII-85. Hageri kihelkonna hingeloendid. 1816.
EAA.1864.2.VIII-95. Hageri kihelkonna hingeloendid. 1834.
EAA.1864.2.VIII-96. Hageri kihelkonna perekonnanimede raamat. 1835.
EAA.1864.2.IX-62. Hageri kihelkonna hingeloendid. 1850.
EAA.1864.2.X-141A. Hageri kihelkonna hingeloendid. 1858.
EAA.2840.1.810. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusraamat. 1896.
EAA.2840.1.874. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusraamat. 1932.
EAA.2840.1.1300. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1304. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1307. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1389. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1392. Tallinna kinnistusameti talumaakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1552. Tallinna kinnistusameti maakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1556. Tallinna kinnistusameti maakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1576. Tallinna kinnistusameti maakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1580. Tallinna kinnistusameti maakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.1593. Tallinna kinnistusameti maakohtade kinnistusregister.
EAA.2840.1.14442. Kernu mõisast eraldatud Kulli kinnistu toimik. 1878-1930.
EAA.2840.1.17159. Ruila mõisast eraldatud Kõrtsuhansu nr 22 kinnistu toimik. 1894-.
EAA.2840.1.17160. Ruila mõisast eraldatud Uuetoa nr 23 kinnistu toimik. 1894-.
EAA.2840.1.17162. Ruila mõisast eraldatud Võsa nr 26 kinnistu toimik. 1894-.
EAA.2840.1.17164. Ruila mõisast eraldatud Kokmardi nr 31 kinnistu toimik. 1894-.
EAA.2840.1.31149. Haiba mõisast eraldatud Kulliaru nr A-52 kinnistu toimik. 1932-.
EAA.2840. Hageri valla maaüksuste nimekiri. 1938-1940.
EAA.3154.2.1. Hageri koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika. 1711-1737.
EAA.3154.2.2. Hageri koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika. 1738-1778.
EELK Hageri koguduse arhiiv
Surmameetrika. 1932-2007.
Trükiväljaanded, andmebaasid jm allikad
Aarma, Liivi. Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885. Tallinn, 2007.
Eesti ajalugu, III. Tartu, 1940.
Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek.
Karjahärm, Toomas; Pullat, Raimo. Eesti revolutsioonitules 1905-1907. Tallinn, 1975.
Konks, Jaan. 1712. aasta revisjonist Eestimaal. Eesti NSV ajaloo küsimusi, II. Tartu,
1961. Lk 253-63.
Ligi, Herbert. Talurahva arvu dünaamikast Eestimaal XVII sajandil (adramaarevisjonide
andmeil). – Studia historica in honorem Hans Kruus. Tallinn, 1971. Lk 223-56.
Oja, Tiiu. Katk Põhjasõja ajal Eestis. – Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75.
aastapäevaks. Tartu, 1996. Lk 217-253.
Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adreßbücher. Band 3. Estland. Riga, 1913.
Riigi Teataja Lisa nr 86, 12.10.1937.
Ruila mõis [Mõisakoolide näitused].
Sildmäe, I. Feodaal-pärisorjusliku tootmise ja feodaalrendi dünaamikast Eestimaal XVII
sajandil. Tartu, 1962.
1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk VI. Harju maakond ja Tallinna linn. Tallinn, 1924.
[Verstakaart] 6-27. Ревелск[ий] уезд Естлянд[ской] губ[ернии]1899 г. [Санкт-Петербург 1899].
Öpik, Elina. Talurahva mõisavastane võitlus Eestis Põhjasõja esimesel poolel 1700-1710.
Tallinn, 1964.
Üleriikline asumite nimestik. Linnad, alevid, vallad, külad, asundused, üksiktalud j. m.
kohad. Posti Peavalitsuse väljaanne. S.l. 1923. Kasutasime “Eesti kohanimeraamatu” jaoks koostatud veebiversiooni. Список населенныхъ мъест Естляндской губернии. Исдание Естляндскаго Губернскаго Статитческаго Комитета. Томъ XVIII. Гор. Ревелъ 1913.
Uurimuse koostas Fred Puss
Uuring on valminud Eesti maaelu arengukava 2007-2013 LEADER meetme raames antava toetuse abil
