Herta Kõrsuansul 1925. a. (19. aastane)
20.05.1924
Täna saan alles aega kirjutama hakata. Juba pühapäeva õhtu sain õe poolt õnnista-mise päeva mälestuseks selle ilusa päevaraamatu. Mul oli küll kahju, et pühapäeva õhtu ei saand kirjutada, aga parata ei olnud midagi. Teiste isa-ema*1 olid ka meil kuni kaheteistkümneni. Vanapaari ukse taga käisin ka kolistamas, aga magasid juba. Mul neist ühestki puudu ka polnd.
Kiriku juures oli päris kena seltskond koos: üsna lõbus oli olla, kinki sain ka kesk-mist moodi, korjas ka üheksa nime. Esmaspäev läks niisama mööda. Allika plikad käisid õhtu meil, käisime Alidega ära saatmas, pool ööd oli kui magama heitsime. Hommiku magasin ka kaua, siis niitsime lambaid, peale lõunat koristasime heinamaad jne. Aga üle-üldse üks naljakas asi on, sest saadik kui ma reede õhtu leerist kodu tulin, minu elu on justkui segane olnd, ei oska ega taha midagi teha ega viitsi mõtelda; täna hakkan juba tasakaalu kätte saama.
21.05.1924
Täna mul midagi ei ole juhtund, mis maksaks üles kirjutada. Hommikust õhtuni tee ühte ja teist. See on ka natuke, et täna esimest korda õuet pühkisin ja muud midagi.
*vt. kommentaare loo lõpus.
07.06.1924
Minule laisale jätkub sellest raamatust küll vist mitmeks aastaks igas kuus paar korda kirjutada, aga mis sellest kauem saab. Täna on aga natuke kenam ka õhtu kui alati, toad on wärske kase lõhna täis, nii et teeb pea uimaseks ja lapsed*2 söövad sooja saia. Iga silmapilk on võõrad tulemas. Harald läks waksalisse vastu ja ema läks metsa alla. Nüüd juba tulevad, enam pole aega kirjutada, hakkavad ikka natuke väraval paistma, ei tea, palju sealt tuleb.
10.06.1924
Täna on viimane õhtu nelipühil ja tuleb jälle hulk aega oodata, kui jälle tulevad. Wõõrad jäid ometi vihma pärast meile, muidu oleks see pühade lõpp ikka väga kurwaks jäänd, aga nüüd pole wäga wiga. Pühad läksid niisama mööda, esimesel pühal käisin emaga kirikus ja tõime Liiwaema*3 meile ja muud midagi. Tunded on mul nii iseäralikud, et ei tea, kas naerda või nutta, elu kipub liiga keeruliseks minema. Wäljas on kole kisa, koerad hauguvad, inimesed laulavad; ei tea, tuleb mõni meile ka. Enam ei näe, pime.
18.06.1924
Täna päewal oli mul päris lõbus, aga see teeb õhtu natuke tusaseks, et pean teiste-
emale*1 seltsiks minema. Täna hommiku tõin ka oma woodi ette tuppa, et saan ka Alidega
ühes toas magada, aga nüüd mine ja maga wana eide selja taga. Pean weel enne minema lillesi kastma ja sööma, siis alles saan minema.
17.09.1924
Tore päew, mis mul täna on. Pool peret läks linna: muist hobustega, muist masina-ga. Nii et olen täna puhta pere eit. Eks siis oleks ikka lõbusam, kui ilus ilm oleks, aga tuul kisub ja pilved lendavad, wahest sajab ka weel. Nüüd pean oma loo lõpetama, walge juba wäljas ja pereeide ametiga peale hakkama.
21.09.1924
Ega ma muidu oskagi kirjutada, kui üksi kodu olen, täna jälle läksid kõik viis ini-mest kiriku. Eks ole wist ikka tähtsam ka seal palvemajas koosolek, ema läks juba eile ära. Mõtlesin, et pidin täna ka lõbusama püha saama, aga hommikul juba hakkas hammas walu-tama ja sellepärast ei taha walju tuulega välja minna ja mis lõbusat toas ikka on. Oi, wana eit tuleb suure lauluga, pean vastu minema.
Wana eit tuligi meile, oli Uuetoalt tulnd ja rääkis, et Neiti pidi üksi kodu olema ja meie läksime kohe lastega*2 sinna. Olime seal kuni kella kaheni, siis tulin kodu toimetama. Neiti toimetas osad loomad ka ära ja siis tuli jälle meile. Oli tükk aega meil, muidu oli üsna hea, aga lapsed liiga kargasid, ei andnud rahu.
Kell neli – pean minema tuld alla tegema, et õigeks ajaks walmis saan kõik. Olen üksipäini, lapsed läksid ka Neitiga seltsis Uuetoale.
24.11.1924
Nagu kuupäev näitab, on täna kadriluba. Kadrisi küll meil ei käind, aga ma ise olin tore kadri, kui ma niisugust isikut unes näeksin täna öösel, siis ma küll wist päriselt kar-daks. Ma olin wanamees, estiks kolasin ikka oma toa juures, pärast läksin wanasse tuppa taati*4 kutsuma metsa puid saagima. Ütlesin, et olen läänemaa vanamees, et olen seal teises toas korteris ja paarimees puudub. Wanamees ei tund mind ära ja lubas hommikul meile tulla, siis pidime seltsis minema metsawahi juure tööle. Mul oli juba pärast hirm nahkas, et saan wanaema käest kolki hommiku. Aga õnneks Haraldil oli asja sinna minna ja ütles, et ei see polnd kellegi puusaagija, see oli kadri; seda ta küll pole ütelnd, et mina olin olnud.
Homme tuleb meile ikka päris kadri, ei tea, mis nalja siis kõik weel näha saab. Kell juba läind pool kaksteist ja mul on Helmile weel üks jõululaul kirjutada, ega enne kahte-teistkümmet küll magama ei saa, aga mis sellest.
25.12.1924
Täna nii kui ei olekski jõulud, kiriku ei saand ja looduses na küll jõuluid näha ei ole. Ei lund ega jääd, muudkui udu ja soe. Muda ka ei ole, õue pühkisin juba jõulureede puhtaks.
26.12.1924
Eilne kirjutus jäi pooleli, Alide tuli lastega ülesse ja kutsus mind alla. Hakkasime siis toimetama. Harald läks Uuetoa isa-ema ka meile kutsuma ja siis pidime weel jõulu-puud tegema., aga meile tuli palju rohkem wõeraid kui arwasime, kõik naabrid nooremad: Pruuli, Allika, Sooba kokku, nii et meil oli pärast üsna lõbus õhtu. Mis sellest nii pikalt rääkida, on möödas.
Alide pidi ikka Maanusele pulma minema, aga sadas hommiku hirmsasti, jäi minemata. Isa ja ema ning lapsed hakkavad Jaanile*5 varrule minema, seavad parajasti; pean alla minema, aitama neid riidesse panna.
Harald läks ka weel teistega seltsis Jaanile, nii et Alidega kahekesti olemegi kodu; tema heitis puhkama ja mina saan nüüd natuke kirjutada. Allika plikad kutsusid eile õhtu meid ikka omale tänaseks jõulupuule, aga meie wist ikka minna ei saa, kodu on naljakas üksi jätta. Wanatoal on lugemine ka, aga ega sinna ammugi ei saa, maksa mitte mõtlema hakatagi. Mis pühade tujusse puutub, selles küll midagi kiita ei ole, nii kui wäljas on udu-ne, nii ka minu peas kõik segamini. Kui veel õhtu saaks külasse minna, siis oleks asi teine, aga niimoodi pole. Muudkui toimeta õhtust ära ja mine kell kuus ehk seitse magama, no mis tuju seal siis peab olemagi.
04.01.1925
Vaikne õhtu on inimestele kingitud, kus saab ometi kadunud aegade üle järele mõelda. Vähe, mis minul on läinud aegu nende kõrwal, kes ütlevad: ma olin kord noor. Aga minulegi paistab nagu oleks eluaeg ei tea kui pikk. 1924. aastagi paistab juba kaugel olema ehk küll alles teise aasta algus. Ei tea vist ühe sõnaga ütelda, mis minevane aasta oli: rõõmus wõi kurb. Läbi on ta elatud ja ega siis wiga ka polnd.
Võib-olla et ma wanaaastaõhtu oleks rohkem teadnud, aga siis oli kirjutamise himu nii ära wõetud, et ma ei tahtnud enam oma raamatu peale mõeldagi. Mis ma kirjutada jõuan, see loetakse läbi ja siis õpetatakse, et sa loll kirjuta nii ja nii… Ja ometi peaks see mu oma olema ja mitte teiste tsensuurist läbi käima. Täna õhtu ajaviiteks kirjutan weel ja pei-dan ära, aga kui see wa õeke ta veel üles otsib ja läbi loeb, siis lõikan täiskirjutatud lehed ära ja annan ta kätte tagasi, sest tema selle mulle õnnistamise päewa mälestuseks kinkiski. Ja siis ostan ise teise ja kirjutan salaja edasi, ega ma sellepärast järele ei jäta, ma kirjutasin juba 1923. aastal ka. Peab siis nii kena olema, ega ma teda ikka kellelegi näitama ei lähe. Ükskõik, mis paber on, ega ta ikka ei karju, kui ma kirjutan. Ja kui enam üles ei nuhita, siis võib siiagi edasi kirjutada…
Veel midagi. Harald, Alide ja ema on Järvenõmmel lugemisel, isa on Uuetoal joo-mas. Oleks isa koju tulnd, ma oleks pidanud ka minema, aga parem oli, et ei tulnd. Üks väikene asi tegi mulle selle mineku wasta meelt, üles ma seda küll ei märgi, juhtub, et loe-takse jälle läbi, siis piinlik kuulata, kui nina peale visatakse.
Kell juba pool kaheksa, isa ikka weel ei tule, nüüd on ta jälle joobnud, ei tea, mis kõik räägib ja teeb…
02.04.1925
Täna tulid kuldnokad meile, ilus ilm ja kõik on rõõmsas meeleolus. Emagi tuli toominga alla tere hommikust ütlema. Mul on ikka üsna hea meel, ma nägin weel kahte kuldnokka korraga. Vanarahva jutu järele pidi see suvel ikka hea olema, kui esimesi lindusi kaks seltsis näed.
18.08.1926
Täna hilja õhtul esimest korda sel aastal tahan jälle oma päewaraamatut meelde tuletada; mõtlesin ma koplis kiigel, kui ma oma valutavat pead kiikudes jahutasin ja kuu läbi pisarate virvendas. Ma ei kirjuta, millest see tuli, kui juhtub, et keegi võõras saab kätte selle ja loeb, siis on mu õel häbi ja iseäranis siis, kui ta alles neiu on.
Ma imestan, et ma ennem sel aastal pole kirjutanud, sest on kaunis igav, sest mul pole sõbrannat. Allika Liide abiellus, peale pulmi pole teda näinudki, ehk kui näeks ega ta pole enam endine. Mahta on hea tuttav küll, aga ta pole ikka see, mis Alide oli. Sõbrannaks meie ikka ei klapi. Hildad ja Mariad pole peale varakevaded näind ja nendest hakkab mul juba tõsiselt igav. Kui mul jälle kodulise kord on, siis kirjutan selle aasta kokkuvõtted siia. Praegu enam ei taha, silmad kipitavad nutust ja hommikul pean vara tõusma: Soobal on rehi ja meie aitame ka neid Haraldiga. Täna võtsime esimest päeva suvivilja, hirmus vilets vili on, terve perega viis rõuku saimegi.
25.10.1926
Minul on täna vanaaastaõhtu ja Waltrel uusaasta – see tähendab, et Waltril on täna ja minul homme sünnipäev. Imelik on mõtelda, ma olen juba 20 aastat ilmas eland ja pole veel õieti elama hakandki; ei tea, mis selle teise kahekümnega veel jõuab ära teha ja siis ongi elu varsti möödas. Peaks natukegi teadma, mis tulevik toob, aga kuidas nii targaks saada, pole aimugi; muudkui ela päevast päeva ja võta vastu, mis tuleb. Kõige rohkem huvitab homne päev, aimugi pole, kas keegi on meeles pidand wõi ei, on ikka natuke täht-sam sünnipäev, aga minul ta läheb küll lihtsamini mööda kui eelmised.
Nagu harilikult nii ka täna kõik juba magavad, lapsed on Kernul. Ema käis ka wallamajas oma papsiga*6 nääklemas, tuli õhtu üsna hilja alles koju. Wäljas on juba kõwa talv, üsna ilus paks lumi on maas, kuu paistab keset taevast ja külma on ka oma 5-6 kraadi. Meeldiv puhas ja valge igal pool, nii et oleks öö läbi väljas kui soe oleks. Mina wist olen kuu tütar, kui külm ja kuu wäljas, siis käin akendest vaatamas.
01.01.1928
Juba on uueaasta õhtu ja ma ei olegi wanast aastast mitte midagi üles märkind. Hooletus ka, edaspidi on kahju, kui aastatest, mis möödas, midagi ei mäleta. Midagi suurt tähtsat ei juhtund, aga üldse oli kaunis ilus ja rahulik, tervis oli hea. Wana aasta viimasel hommikul üles tõustes tuletasin meelde, et ühtegi hommikut ei ole sellel aastal olnd, kus pole võimalik olnd üles tõusta, sellega siis mitte ühtegi haiguse päeva.
Siis nüüd järk-järgult võtta seda elu. Jaanuar ja veebruar olid Alleks ja Liine meil üüri peal, neil oli üks vana kitarr, mida ma suure himuga hakkasin mängima õppima. Aga kui ma juba natuke hakkasin saama, läksid nad sellega ühes minema ja mul polnd teha midagi. Omale saamise lootust ka ei olnd ja ma jäin päris kurwaks. Johannes*7 lubas ühe vana tuua, aga see oli ka hoopis ära lagund jne. Kuni suvel rätsepad tulid meile õmblema ja rääkisid, et need nii väga kallid ei olegi, umbes 2000 marka keskmiselt lihtsamad. Siis võtsin kõik kopkad kokku. Käisin seenel, neid oli sel aasta ka õige rohkesti. Laenasin Alide käest ka 400 marka, aga selleks ajaks kui kätte sain, oli see ka tasutud… Ja nüüd on mul kitarr omal, muudkui õpi, aga peab ütlema, et kaunis visalt edeneb. Muidugi on see sellest tingitud, et kodus ühtegi ei ole, kes oskaks õpetada, aga pole viga, ehk edeneb. Praegu on ta Wanatoal, sellepärast ma igavusega nii pikalt ja laialt kirjutan. Iga päev küll aega mängida ei saa, aga kui kottu ära on, siis on nii igav, nii kui oleks üksi kodu. Täna õhtu pidi ikka kodu toodama, aga ei toodud, nüüd on kell juba pool kaheksa, ega nüüd küll enam maksa loota.
Pühad läksid umbes nii. Lihavõtte olid Johannes ja Siina meil, esimesel pühal käi-sime Alide, isa ja mina uue musta hobusega kirikus, küll sai head sõitu. Teise püha tegin väiksele laualinale mustri pääle, wiimasel hakkasin õmblema, õhtu poole tulid veel mõned külast, tegime humori posti ja muud. Üsna õhtu tõi Pruuli Karla veel pühade kaarte ja see oli ka kõik.
Kohe maikuu algul sai Johannes teenistusse ja läks linna. Suvistepühade ajal käi-sime Kohilas, kus kaunis lõbus oli, alles viimasel pühal tulime kodu. Ja siis oli veel nii ja naa, et tukkusin hommiku koiduni suska all.
Harald põllutöö ajal oli kodus, aga heinaajaks läks linna, ühe ainsa nädali käis; nii et olime suurema aja kõik kolmekesi, aga töö saime hästi tehtud nii kaua, kui pühade eel Uuetoa siga isa sõrme katki hammustas, kippus asi kord kibedaks minema, aga nüüd hakkab juba paranema.
Jõulus käisime esimesel pühal jälle kirikus, sealt tulid Tagadi Oskar Salmega ja Linda meile. Keskmise püha õhtul käisime ühes Allikal (Hans ja Mahta käisid esimesel pühal meil). Sealt tulime kaheksa inimest väikses suskas, aga tervete kontidega saime kodu kõik. Pärast tuli weel üks reetäis järel. Wiimasel pühal sõitis Tagadi rahvas ära. Pärast lõunat käis Jaani Neti oma väikse tütrega meil, kutsus meid täna õhtuks sinna, aga meie ei viitsinud minna.
Jõulu järel see neljapäev, s.o. 29.detsembril 1927 käisime Wanatoal jõulupuul, enne oli ikka lugemine ja pärast puu. Pool vägisi keelati esteks, oli küll kole paha olla, aga pä-rast oli üsna kodune tundmus. Kell oli üheksa, kui kodu saime.
Oh, laulmas hakkasime ka sel aastal käima ja Alide kippus kangesti linna, aga ema ei lase. Kevadel tahab ikka veel, saab näha, kuidas läheb. Laulmine on ka tüütavam kui arvasime, aga ehk harjub ära.
Nüüd tarvis minna Alidet üles ajama, lehmad alles lüpsmata, kell juba pool üheksa.
10.10.1928
See on mardiõhtu, olime Järvenõmmel palvetunnis; isa, mina, Helmi läksime kodust, Alide tuli Keilast kursustelt. Meie mängisime ja laulsime.
Liigutav oli vend Mädasoni kõne rooma 12. peatüki 10. salm: „..ärge laske ennast kurjast ära wõita, waid võida sina kuri ära heaga..“. Kus ta armastusega ja elavalt seletas, et kuri hiilib meie ümber ja tahab meilt riisuda kõik head. Et kui ilusad on lapse süütud silmad estiks, aga aastate jooksul need tumenevad, seda on kuri teind; ja ikka jälle kordas: ärge laske ennast kurjast ära võita.
Oh, et ma seda kuidagi jõuaks teha ikka ja jälle kurja ära võita heaga, see oleks elus palju ilusam kui kõik jonn ja kaklemised. Ma tahaks, et ma seda kunagi ei unustaks. Ärge laske endid kurjast ära võita, vaid võida sina kuri ennemini ära heaga.
30.12.1928
Nüüd on ometigi igatsetud vaikus, kõik magavad, ma olin sellest päevasest lärmist nii tüdind, et muutusin päris kärsituks, aga nüüd magavad kõik: poisid kahekesi siin toas, Harald on ka kodu seekord. Alles peale uut aastat läheb linna.
Aasta on jälle möödas niisama kui kõik teisedki, ei midagi iseäralikku. Iga kord, kui uus tuleb on nagu hirm millegi ees, aga siiamaale on lõpud alati täpselt samad, mis algusedki, välja arvatud väiksed erandid. Nii kui nüüd möödunud aasta kevadel hakkas teiste süü läbi mingisugune tüütus, mida ma ei kirjuta, aga millel lõppu ei näi tulevatki, aga lootma peab ikka. Ja veel teine, mida ma ka ei kirjuta (sest juhtub vahest teiste kätte), aga see on teistmoodi ja oleks võind natuke teisiti olles suursündmuseks elus saada, aga nüüd jääb see niisama ja ei tea, kas jääb mälestustki pikemaks ajaks. Weel mingisuguse võima-luse kaotasin täiesti oma süü läbi, mis nüüd uuesti ette tulles parandada oskasin, aga küll see minu elus ikka ette nähtud oli.
Alide sai see aasta ratta, mulle lubatakse tuleval, saab näha, kas saab. Aga see oleks tore, kui ma kindlasti saaks, aga praegu ajab veel kahtlema, kes teab, mis ette võib tulla.
01.01.1929
Mul jäi see õhtu kirjutamine pooleli. Alide, Helmi tulid Kokmardilt kodu, ma oleks see õhtu hea meelega rohkem kirjutanud, pidasin hea pika widewiku ja oli hea tuju, siiski katsun veel natuke meelde tuletada pühadest. Teisi enam ei mäleta nii selgesti, aga jõulud olid keskmised. Pühapäew enne pühi (jõululaupäev oli esmaspäev) käisin Wanatoal, seal oli päeva lugemine, kus kitarredega laulsime vahepeal, oli segakoori proov ja õhtu jõulu-puu. Laulda sai nii, et hääl ära. Esmaspäev, see on jõululaupäev, oli tegemist nii kole palju. Alide õmbles, see aitama ei tulnd, aga siiski sain korda kõik. Õhtu koolimajas pidime jälle pillikooriga laulma, aga ma läksin na hiljavõitu, nii et hulka enam ei läind, sai ka vahest kuulata – üsna kena oli.
Kodu tulles sain kirja, milles keegi mulle häid pühi soovib, aga ise õige kurbi ootas. Varsti peale meie tulid Harald ja Johannes ka kodu Laitse jaamast, kuhu Harald vastu läks, siis sõime, panime puu põlema ja hakkasime laulma; vanem vennas seadis ka prillid ette ja võttis lauluraamatu kätte, hääleandja taskust välja ja laul läks mis mürises. Aga see oli väike nali, et temal ja isal-emal olid vanad lauluraamatud ja meil neljal õel oli uus, nii et vahest nagu oleks teised teist laulu laulnud. Siis vennas laulis veel ühe venekeelse laulu üksi, mis nii tore oli, et teised suure vaimustusega soovitasid teda esimesel pühal kiriku laulma minna, temal hakkas omal ka tuju ja kähku hakati sõnu eesti keelde tõlkima, mis nii väga kerge vist ei olnudki, sest segas riimi. Meie jäime Alidega magama, aga hommikuks oli lõpmata ilus laul laua peal valmis kirjutatud ja tal on ilus hääl ka, nii et ma kõigest südamest oleks ta laulu kirikus kuuland. Ma ei viitsi nii pikalt, aga see läks nii ja naa, et sellest välja ei tulnd midagi.
Ruila segakoor ikka laulis, aga see oli ka nii läbi häda, sest paljud puudusid, nii et võeraid pidi alti ja tenori abiks võetama. Õhtul, kui kodu tulime, oli Vanatoa Johannes meil – temal oli sünnipäev.
Keskmiseks pühiks oli meile endile võõrad kutsutud, aga kõik ei tulnud, ainult Wõsa perekond oli, aga väiksed vallatud lapsed, nalja oli küll. Hiljem tulid veel mõned kutsumata külalised ja see oli kõik. Viimasel pühal olime päev otsa Võsal, päeva oli jälle lugemine ja õhtu puu, kus mängida ja laulda sai nii, et küll aitas. Seal saime veel kutse järgmiseks õhtuks Pumbale minna.
Maria tuli meilt läbi ja läksime ka, paks sula lumi oli, nii et jalad olid märjad kui sinna saime, aga seal oli huvitav olla, justkui 20 aastat tagasi. Kõik seinad olid pilta täis, igaühel paberi tutt ja kaks peal, kellal oli ka neli-viis tutti küljes. Peegel oli ümbert kõik täis tikitud, uus Wehmar nurgas. Heegeldatud pitsid igal pool, nii et kõik lapsepõlve mälestused tulid meelde, veel see kui Karase Liine meil oli ja oma Wehmra ikka pühadeks tuppa tõi. Nii et ma sugugi ei kahetse, et läksime. Tagasi tulles saime mõlemad Mariaga Vanatoa Johannese hobuse peale, see tuli veel Maarja mõisast läbi, näitas meile asunikkude kohti ja sõitis meie maile vist kodu, mina tulin küll Uuetoa juures väravas maha, aga ei tea, kui kaugele Maria sai.
Kitarre kaela murdsin veel selle sõiduga katki, mille pean Haraldiga saatma linna.
Eila õhta, see on vanaaasta õhtu, käisime koolimajas, kus omale “Taluperenaise” poole aasta peale tellisin. Laulukooriga laulan ka ja kodu tulles läks nii ja naa, et tulin puha üksi päris kõige enne kodu. Pidime ikka uut aastat vastu võtma, ma viskasin niisama uue kleidiga voodi ääre peale, Alide oli juba ennem. Olin magama jäänud, poisid Harald ja Walter vist kahekesi olid üleval, hakkasid kella kaheteistkümne aeg kisa tegema, nii et natuke ärkasin, mulle käidi ka voodi ees head uut aastat soovimas, aga uinusin jälle kohe uuesti ja ei ärgand ennem, kui hommikul kell kolm. Käisin väljas, lõpmata ilus ja kuu valge oli, läksin taha tuppa, vaatasin seal natuke ringi, kuidas kuu läbi kardinate ja rooside tuppa vaatas ja nii väga väga rahulik ja õnnelik tunne valdas mind, et kui algus nii ilus ja suurepärane looduse rahu, siis tõesti ei või mulle sel uuel aastal, mis saladuslik paistab, mitte tormisi tulla, aga kes teab, hea kui lootustki on.
Läksin kord voodisse tagasi, aga uni ei tulnud ja arvasin paremaks natuke kirjutada, et küll vist kiriku täna ei saa, aga egas meil päeval kunagi üksi ei saa kirjutada, siis vaatab vahest teine teiselt poolt õla.
Kell saab varsti pool viis ja magamistoas hakkavad juba na ergult köhima, viimaks tulevad välja. Saaks ma veel enne kord voodi, kell lõi juba viis ära, aga ma lähen vist ikka veel kord voodi sooja.
11.01.1929
Mul on jälle kirjutamise tuju tulnd, kirjutaks palju tihem, aga tahan õige salaja teha ja siis on raske tihti selleks aega leida. Nüüd selle uue aasta esimeste päevade sees ongi iga päev midagi juhtund, aga üles märkida pole võimalust saand.
Uusaasta olime kodu, järgmine päev oli masindamine, siis Alide läks Järve isa 70. aastasele sünnipäevale ja mina Pruulile järgmisel päeval linu ropsima, oli kole külm ja tolm, õhtu olime päris väsind. Koka Miina läks kohe ära, aga meie Võsa Metaga läksime taha tuppa sooja seina ääre kasukate peale magama, oma preilid tulid ka, kus kella poole kuueni norutasime.
Alide ja isa läksid see õhtu linna, tagasi tulles tõid tädi*8 ka ühes, siis kolmekuninga laupäev oli lugemine. Rahvast oli õige palju, mul oli muidu üsna hea tuju, sain veel ristiema käest kinki: ilusa vaasi, kaks ninarätikut ja kompvekke. Mängisime ja laulsime ka, aga oreli järel mul oli kole kahju. Pruuli Kustav ise lubas lahkesti ilma küsimata, et tooge ja jätke mõneks nädalaks endile, aga isa ei läind järel, et pole temale räägitud. Tõesti ma pole millalgi nii valusaste tund, et ma vaenelaps olen, kui see õhtu, tõesti oli valus.
Õhtu jäi hiljaks ja hommiku unustasime endid magama, nii et kiriku ei saand. Võõ-rad läksid lõuna ümber ära. Ning nendega ühes ka ema ja tädi Liivale, kus Liivaema*3 õhtu meile tõid. Tädi läks esmaspäev kohe linna. Siis hakkas meil sünnipäeva ettevalmistus pea-le, Siugu mammal*9 oli eila 69. aastane sünnipäev. Meie ema kutsus lauljad. Alide tegi koogi, mis õige tore välja tuli. Lauljatest kõik ei tulnd, kes kutsutud olid, aga siiski parasjagu. Proovisime natuke, siis tukkusime natuke ja hakkasimegi sõitma. Kaks parajat reetäit oli inimesi, oma isa ja ema tulid ka, nii et Liivaema ja Helmi jäid kahekesi kodu. Seal olemise kohta ei tea midagi õieti arvata, mamma oli estiks na tore puhas, aga pärast parandas natuke meelt. Kell oli üheksa kui kodu jõudsime, inimesi tuli tee peal vastu, vaatasid na naljakate nägudega, aga meid oli palju ja hobustega ka, nii et ei teind sellest väljagi.
Naljakas on niimoodi kirjutada, estiks nagu mõnele teisele kirjutan, aga pärast kui enam ei mäleta, on hea lugeda. Kui ma selgesti teaks, ma kirjutaks palju rohkem ja hinge-lisemalt, et teised kätte ei saaks, aga nüüd ei julge. Või tuleb see argtus muist sellest, et ei julge oma mõtteid paberil vaadata.
Laitse Allika Maria, kes mu armas sõbranna, saatis mulle kihlakaardi, aga kahjuks ei tunne ta kallimat nime järel ära, aga ehk saab kuulda ka. Mul on päris hea meel, kui ta õnnelikuks saaks, oli üks armas ja tubli plika.
Kõik juba magavad ammugi, lähen ehk ka, sest täna õhtu ei ole head kirjutamise tuju, kipub käest segamini minema, peaks saama iga õhtu, siis oleks huvitavam, aga selle peale ma küll mõtelda ei saa. Peaks ma täna ööse saama nii magada, et ma unesi ei näeks, aga ma näen viimasel ajal kole palju, nii et hakka uskuma ka veel ja lähen viimaks ebausklikuks.
19.01.1929
Allikal on teised praegu mänguproovis, aga ma ei tahtnud ilma kitarreta minna, see on ikka alles linnas. Õhtul on Võsal lauluproov, sinna ikka vist lähen. Ilm on väljas muidu suurepärane, aga tuul on liiga vali. Pidin juba hommiku minema metsast männa oksi vaasi tooma, aga jäin kord tuppa kössitama, nagu külm oli ka, aga nüüd olen toast nii tüdind ja mingisugune arusaamatu igatsus tõmbab välja. Ennem panen veel rehetoa ahju küdema, siis metsa. Seal mändide mühinal ehk rahuldub minu suur muusikaigatsus. Ma ei saa aru, et just mina, kes ma muusikat nii väga väga armastan, temast siiamaale nii vähe tean. Täna õppisin jälle noodi tähti, mis Järvenõmme Pauline mulle üles kirjutas; saab näha, kas nüüd saab kaugemale, kord ennem jäi juba pooleli.
13.04.1929
Laupäeva õhtu, teised magavad, mul ei olegi und, kuna õhtul käisin veel lina-kangaid aiast ära toomas; päeva oli üsna sula, aga õhtu külmetab natuke. Väike ilus noor-kuu paistab selges sügavsinises taevas, nii et raagus puude selged varjud pool külmetanud ja veel vähe lumekirjule maapinnale paistavad – see kõik on nii lõpmata ilus, kui poleks ma päevasest tööst nii väsind, hea meelega istuks väljas poole ööni.
Ajad on kiiresti möödund, täna õhtu siia raamatusse vaadates nägin, et olen veel viimaseks siis kirjutanud kui Allikale mänguproovi läksime. Ma õhtu läksin ka natuke varem, sealt läksime seltsis Võsale, siis oli meie väike armas vend Kokmardi Ruudi ka seal ja mängis viiulil kõikse aeg kaasa, kui me veel viimaseks laulsime: “ Mu armastatud vennad…”, kus iga salmi järel saab laulda koor “ Mu vend, mu vend, kas taevas ma teretan sind…”
Ja keegi ei võinud arvata, et meie väike viiulimängija pidi see olema, kes selle maailmaga juba enne ilusat kevadet jumalaga jättis ja teisi ootab seal teine pool tähtede merd murega järel tulema. “ Mu vend, mu vend, kas taevas ma teretan sind…” tema põrmu kanti mineval pühapäeval 7. kuupäeval hauda, käisime õega Hageris saatmas ka. Laulu-kooriga ostsime ühiselt metallpärja.
Meie isal oli ka just matuse aastapäev, 19 aasta eest sel päeval mattis minu ema oma armast meest ja minu isa, mina olin sel ajal kolmeaastane plika, sellest siis midagi ei teadnud, aga elus on see mitu korda nii valusalt meelde tulnd, et süda kisub kokku.
Harald oli ka, Kohila sõidu pealt hommikul tuli ja õhtu läks ära. Mina käisin õhtu Kokmardil. Alide hambad valutasid ja hobusega ka ei tahtnud minna ilma koduste tead-mata, siis istusin teeristi pealt Saare Maali peale ja ta läks üksi kodu. Oli ilus mälestuse õhtu. Laulsime kooriga mälestuseks (suurem jagu lauljaid oli seal), ajasime juttu ja hakka-sin tulema. Ma sain Vanatoa Johannese peale, ta oli üksi hobusega. Homme tahtsin Põldru-le minna, aga ema tõi sõnumi, et peame lauluproovi minema, et Aru Gustavil on tuleval pühapäeval 50. aastane sünnipäev. Saab näha, Alide kavatsus kiriku minna jääb ka vist katki, on liiga pehme tee. Lähen magama, sõrm on haige ja valutab juba liiga, kalts on ümber. Soovin ise omale head ööd.
28.04.1929
Pühapäeva õhtu, Alide on Kokmardilt tulemata, kodused juba magavad; ehk küll kevade õhtu veel nii valge on, et kirjutada näeb. Oleksin ka hea meelega läind, aga kalossid olid katki ja tee hirmus porine, nii et paljaid kingi ei raatsinud lõhkuma minna.
On küll ammuoodatud kevad, aga meeleolu on kõikidel rõhutud ja kurb, igale poole vaadates näeb ainult lund ja halla: härjapea ja orase põldusi, mis see poolpaljas külm nii ära kurnab, et põllumeeste lootus kaduma hakkab. Endiseid aegu vahetevahel meele tuleta-des tähtsamate sündmuste kuu päevade järele, oli see aeg juba ammugi haljas. Linnukeste vaeste pärast on mitu korda hale meel, kuldnokad tulid juba pühade aeg s.o. 1. ja 2. aprillil siia ja nüüd on ühtelugu külmad ja lumesajud, nii et nad palju külma ja nälga saavad, mine-val nädalal oli iga hommiku paks sula lumi maas, mis päeval sulas ja ööse uuesti sadas.
Aga siiski on lootus kõige parem. Mitugi korda on kevadel kardetud ja siiski ei ole midagi iseäralist häda olnd.
Pimedaks läheb juba, vaja on magama minna, lootust kõige kõrgema peale pannes. Ehk küll väljas mõni kraad külma on, päeval suland maapind kõvaks külmab. Siiski ta teab.
13.05.1929
Tore kevadine õhtu. Vedrutasin kogu päeva kahe hobusega Halli ja Miiraga. Laupäeval, s. o. 11. mail olin Jaanil*5 kartuleid panemas, eila käisin valimas; õhtu Järvenõmmel lugemisel. Ristipäev oli Keilas leerilaste õnnistamine, isa ja ema ja mina käisime ka. Hilda Jalg sai ka leerist lahti. Mul oli ka kange himu minna ja keegi ei keelanud ka, aga pärast oli isa poolt niisugune nali, et ei pidand hobune vedada jaksama, tahtis metsa väravast tagasi minna, ema käis tellis peale. Ise läksime emaga jala kuni maantee peale. Õhtul kartuli valingult tulles võeti Jaani Hants ka peale ja tehti sõitu mis aitas.
Mitugi kord tuleb nurin, et miks ma pean nii palju kannatama, aga see võib kuidagi kasuks tulla ja viimaks hästi lõppeda, mis saatusest on määratud, sellest mööda ei saa. Praegugi ei saa ma aru, miks mul on vaeslapse põlv ja mitugi kord on isast nii kahju, nii kahju, aga ma tahan elu võtta nii kui ta on.
Kevade tulekul olid ka kõik nukrad ja hirmu täis, et midagi enam ei saa ja küll on hirmus, aga nüüd on ilusam kevad kui kunagi enne. Lähen sööma, teised söövad.
20.05.1929
Nelipühi teine püha, ennem pühi olid ilusad ilmad, soojad ja selged, aga pühade eel neljapäeva õhtu hakkas piksevihma sadama. Allika Mahta käis ka see õhtu meil, ma andsin talle veel väikse lille ja olime päris heas tujus. Alles täna saime Sooba Leena käest kuulda, et see Mahtal viimseks neiupõlve meil käimiseks jäi, sest ta oli pühade laupäeval kihlamas käind. See tuli küll na ootamata, sest kavaler kihlas end talvel kord teisega…Siis veel, et Pärtle Minni ja Otsa Liise olid ka käind. Pühad on pisut igavad: sajab ja sajab; võeraid ei ole peale Haraldi ühtegi. Eile hommikul juba sadas nii, et kiriku ka ei tahtnud minna, ema Helmi ja Lindaga käisid, hommiku sadas vähem, aga õhtu ennem kui nad koju jõudsid hakkas jämedat piksevihma sadama, nii et kirikulised olid märjad, rätikud kuivavad täna veel. Alidega pidime ikka õhtul Wanatoale lugemisele minema, saju pärast jäi minemata. Hommikul sadas ikka edasi ja Kokmardile minekust ei saanud ka asja. Nüüd õhtu eel jäi vihm üle, linnud laulavad ilusti ja osad pojad said ka õue sööma viidud.
Harald ja Walter läksid vist maanteele rattaga sõitma. Nüüd on Alidel ja Haraldil mõlemal rattad, ainult mina väetike olen ilma. Lubatakse jaanipäev, aga kindlasti midagi ei tea, kui ta käes on – kas ta siis nii suur asi ongi, aga nüüd, kus teistel on ja ma ilma olen, on küll igav; kui peaks saama, siis tarvis kõik kohad järele vaadata, kus ammu igatsend olen minna.
Ah, siit ülevalt aknast on ilus välja vaadata: aed ülevalt alla vaadates on nii ühe-tasane, roheline; õunapuul on alles hallid pungad, lehti veel ei ole. Toomingad on juba ilusad haljad; põllutee peal, mis metsa viib, sööb lambakari. Haned on plangu ääres, linnud laulavad kuusikus – see kõik on nii ilus.
Kahju on mul sellest, et nüüd on just õunapuu pookimise aeg ja ma olin enese peale nii kindel, et tänavu teen pookimisega algust; estiks koplis paar krässi, siis mõne teise oksa külge ja kui need kasvama hakkavad, siis tuleval aastal poogin kõik noored puud ära. Nüüd ei saa pookvaha, isegi poogid on valmis lõigatud ja janus liiva sees, aga ainult see vaha… Alide käis linnas, unustasin ära, isaga nii samuti ja nüüd ennem kui kuskile saab minna, võib hiljaks jääda. Tarvis homme Haraldilt tellida, ehk läheb vaatab rattaga ühisuse poodidesse, siis katsuksime kahekesi õnne, kumbal parem käsi on, mõlemad selles töös alles võhikud, kumbki ennem katsund ei ole.
10.08.1929
Juhuslikult siia ülesse tuppa tulles tuli mulle meele, et raamat on vist siin kuskil ja ma pääle kevadet midagi ei ole kirjutand.
Suvi on lõpul, viimse heina niitsime eila maha, täna enne lõunat lõikasime rukist jne. On selle suve sees mõndagi juhtund, aga vist on alati nii kiire olnd, et midagi üles ei ole märkind.
Allika Mahtal olid pulmad, käisin ka kord. Uude kodusse polnud seekord aega minna, pärast ükskord, kui Nissis oli surnuaiapüha, käisime sealt läbi. Õhtu hakkas sadama ka, pime oli kui kodu saime. Mineval pühapäeval käisime Laitses Allika Maria uut kodu vaatamas, jällegi ilus ja armas kodu, mis ta kevade sai.
Homme tahaks Ohtusse minna, seal on koosolek. Alide lubas kodu jääda, mul oli Keilasse asja, kui Keilas koosolek oli, siis võtsin üles pildid alles seal. Paar sõpra: Simovart Marie ja Oru Ruudi lubasid meilt läbi tulla, kui nad ei tulekski, ma ikka läheks, homme õhtu on lugemine ka.
Täna on veel vaja pesta ja kraamida, sauna kütta ja õuet pühkida ja põllule peab ka minema. Lõunaaeg saab mööda, käiatakse juba sirpisi. Taluelu oleks muidu ilus, aga see kole kiirus, et aega ei ole.
11.10.1929
Täna on vana mihklipäeva laupäev, suvi on möödas. Varsti saan jälle aasta vane-maks, Lindal on täna 13. aasta sünnipäev, aga mul on paari nädala pärast 23, arugi ei saa, kuhu saavad need aastad. Süda läheb valusaks kui mõtlen, et neid kõiki ei ole veel siia-maale õieti võtnud, ei oska ega tahagi kõike paberile panna, mis süda tunneb. Siiamaale olen alles õieti lapsena elanud vanemate kodu, aga nüüd on nagu aimdust millegist uuest, aga see kõik on udus, täiesti udus.
Talveks lähen linna õmblemist õppima, ei taha nii rumalalt elule vastu vaadata, nüüd on veel vaba talve, ema elab ja Alide on ka kodus, nii et võimalus on. Tädi*8 on ka linnas üksipäini, seal loodan omale hea kodu saada, koht on valmis kaubeldud, see proua paistab ka kaunis inimlik olevus olema. 22. selle kuu päeval lähen sinna, Marie tuleb ka, see mind rõõmustab: ta on kindlam ja tõsisem kui mina. Estiks nagu oleks kahju kodust ära minna, kõik sõbrad jäävad maha.
Pühapäevaks kutsuti Tuhalasse laulma, ei tea, kas küll lähen, nüüd kaks päeva sadas. Täna õhtu läks küll selgeks, kui nüüd homme ilus ilm on ja Johannes*7 meilt läbi tuleb, siis meist teine ikka läheb, mõlemad ei saa. Nissis on palvemaja koosolek, isa-ema lähevad sinna. Puriku plikad käisid ka täna õhtu meil, tahtsid kaks inimest hommikuks masindama saada, sai lubatud ka, peab minema. Isa ja ema lähevad Keila laadale Kirjakud müüma. Teine meist Alidega jääb kodu, mina vist jään. Ma ei taha ühel teatud põhjusel minna, Alide sai asjast aru ka ja lubas lahkesti, õhtu enne kui ta magama läks, rääkisime selle üle.
Kõik magavad, kell on pool üksteist, käsi on väsind ka, päeva otsa ropsisime linu suurest luust, nii et lähen ka magama. Ei tea, kas ennem juhtun kirjutama kui linnas, see üks nädal, mis veel kodu saab olla, on palju tööd ka. Õhtale.
05.12.1929
Olen linnas juba üle kuu, aga täna oma asju kraamides oli päris kahju, et siia mida-gi ei ole saanud mahti kirjutada, ega tänagi ei saa. Tahan veel Alidele kirjutada seda, et tänane päev ei ole mul õnnestunud.
1979
On jõulupühad täna, õieti teine püha. Need küll ainult pensionäridele, tööinimesed kõik tööl ja lapsed koolis. Mina olen neid ikka pühadena pidada püüdnud.
Eila õhtu tuhnisin endiseid asju. Oli tabel lehes, 1949. aasta taastamislaenu kustuta-misest, siis neid kuvääre otsides sattus kätte ka see nooruse päevik. Ja huvitav, täpselt 50 aastat on möödunud viimasest sissekandest. 1929 on eelmisel lehel.
On möödunud terve elu oma murede ja rõõmudega. On toimunud tohutud muutused meie väikese Eesti elus. Oleks pidanud aega võtma ja ikka vahete vahel midagi jäädvustama. Eila õhtu eelnevat lugedes leidsin paljugi huvitavat, mida olen täiesti unustanud. Mis möödas, see möödas. Kahetsus ei muuda enam midagi. Kui alustasin kirjutamist oli elu ees, nüüd on ta möödas. Kui paljud minu vanused on kadunud: minu enda mees ja kõik ta suur pere pääle Mahta, kelle 75. sünnipäeval hiljuti käisin. Meie õed ja vennad elame, pääle Valteri, kelle võttis see suur julm sõda. Vanem vend, kes elab Ameerikas on juba 78, Õde Aliide 76, mina 73, Haralt 70. Helmi ja Linda on 64 ja 63. Küllalt vanust selleks, et kaduda. Päriselt ei julge mõtelda, kes meist esimesena kaob. Oleks vist hea, kui mina. Mind nagu ei oleks kellelgi vaja, kõik lapsed elavad oma elu, ilma et neil minust abi oleks. Ainult see ilus suur maja nagu vajaks hoidjat, kui kaon jääb esialgu tühjaks. Helmil on kõige suurem kohustus, kasvatab oma poja lapsi. Lindal elab mees jne. Aga üks on kindel: kümmet aastat ei lähe – nii kaua me kõik küll elule vastu ei pane. Tunnen end paari aastaga justkui vanana, käia ei taha palju, väsin ära ja üldse kui tagasi mõelda endisi aegu, kuidas siis kõik kerge oli ja nagu iseenesest läks, siis pole mind ammu kui inimest, vaid vana eideke.
Herta
Allikal
[Herta Julie Reintam abiellus 27. aastaselt 23. juunil 1934. aastal Hans Israeliga Allika talu perenaiseks. Nimi eestistati 1935 Allikmetsaks. Eluaastad 1906-1984]
2015
Arvutisse sisestanud lapselaps Ülle Laagrimal.
Teksti täpsustanud Herta poeg Lembit Tartust ja kommentaarid lisanud Alide poeg Vello Tallinnast.
Herta päevikus mainitud isikuid
- Teiste isa-ema,lk 1. Teisteemaks kutsuti Kõrsuansul 1940-ndatel aastatel naabrinaist Leenu Piilbergi. Kas Herta oma päevikus peab silmas sama inimest ja tema meest, pole selge, sest samas nimetab ta teisteema vanaeideks (lk 2), kellele peab seltsiks minema ja kelle selja taga peab magama. Igatahes hiljem elas nimetatud isik täisti üksi oma majas ja polnud kuulda, et ta kedagi või midagi oleks seejuures kartnud. (Vt ka nr 4)
- Lapsed, lk 1, 2: Herta nooremad õed Helmi ja Linda ja vend Valter.
- Liivaemalk 1, 7. Herta isapoolne vanaema, Haiba Liiva talu vanaperenaine Anna Reintam.
4.” …läksin vanasse tuppa taati kutsuma..”., lk 2. Kõrsuansu pererahvas elas uues, 20. sajandi teisel aastakümnel valminud majas. Vanas rehielamus elas mõnda aega üks vana abielupaar. Taadiga saadi hästi läbi, eriti puudutab see Haraldit, eidega pigem mitte nii hästi, kui meenutada Alidelt kuuldut. Pole selge, kas Herta võis hoopiski neid oma päevikus teiste isaks-emaks nimetada. Vanaeideks võis ta siiski nimetada pigem selle vanapaari ühte poolt.
- Jaani, lk 3, 9: Talu Maidlas Põrssu külas, kus elasid Herta võõrasisa (keda ta päevikus nimetab lihtsalt isaks) vennad oma peredega.
- “Ema käis ka vallamajas oma papsiga nääklemas..”.lk 4. Selgusetu, kes see paps oli. Igatahes mitte Herta ema isa, kes suri juba 1887. aastal, kui Herta ema oli alles kümneaastane.
- Johannes, lk 4, 10: Herta vanem vend.Siina oli tema abikaasa.
- Tädi, lk 7, 10: Herta ema õde Pauline, kes elas Tallinnas.
- Siugu mamma,lk 7: Herta ema võõrasema, Tuula Siugu talu vanaperenaine.
