Järgnev ei tugine dokumentidele. Mälu lünkade tõttu esineb palju ebatäpsusi ja paratamatut subjektiivsust. Valdav ongi olukorra ning sündmuste kirjeldus oma mätta otsast, mis kompleksis võiks olla siiski kübeke ajaloo mõistmiseks.
Allika küla talude (sh Järve) tekke ajaloolise ülevaate arhiivi materjalide põhjal leiab huviline Allika küla seltsi veebilehelt. Ülevaate koostas professionaalne genealoog Fred Puss. Järve talu kohta käivate meenutuste linke leiab Olav Reintami veebilehelt
Pätsu (Pätsi) ajajärgu nimetus tuleneb hilisemast ajast. Sõja- ja koolieelsel (1932-39) aastatel sellist määratlust meie kodus ei kasutatud. Presidendi nimi oli küll tuntud, kuid erilist poliitilist hinnangut sellele ei antud. Hiljem oli ‚Pätsu ajal’ pigem positiivne tähendus, klikiaeg tähendas kriitilist suhtumist. Poliitikat Järve kodus eraldi ei arutatud. Mitmel korral kiitis Järve Sass lühiajaliselt kestnud Kerenski valitsemist. Mingid tolle aja valimiseelsed kihutuskampaaniad ja kandidaadid olid seotud madalama, mitte presidendi tasemega. Mäletan viljaküünile kleebitud valimisplakateid, mis olid ilmselt sinna pandud kooliskäiva naabripoisi poolt.
Järve naabertalude paigutus nähtub järgnevalt skeemilt.
Minu sünnikoht – Järve talu piirnes Ruila järve kirde kaldaga. Kogu idapoolne järve osa oli kinni kasvanud ja kaetud inimest kandva‚ kõikuva ‚kamaraga’. Suurem kinnikasvamine sai alguse 19.saj.keskelt, kui mõisnik lasknud kaevata kraavi Vasalemma jõkke lootusega saada heinamaad. Järve pindala küll vähenes, heinamaad siiski juurde ei tekkinud. Varajaste sügiskülmade ajal oli võimalus jäält niita koredat, madala söödaväärtusega ‚heina’, mis sobis küljealuste kottide täitematerjaliks . Ebaühtlase jäätugevuse tõttu juhtus läbi jää vajumisi. Uppumisi ei meenu.
Kevadise suurvee ajal oli tavaks järvekraavist püüda mõrraga kala (Järve, Kalamatsu, Koka jt). Järvevee säästmiseks on kraavi korduvalt püütud sulgeda.
Järve naabertalud paiknesid kobarataoliselt umbes kilomeetri kaugusel. Metsa tõttu silmside puudus. Sobiva ilmaga olid tugevamad hääled siiski tajutavad.
Järvelt kirdesse jäi Kalamatsu talu – ainuke ilma pliidi ja tavakorstnata põlistalu sealkandis. Rehetoas paiknes rippuvaid padasid haarav, tänases mõistes mantelkorsten Sõjaeelseks peremeheks oli Julius Ploom Mulgimaalt pärit naise Annaga. Lapsed Marie (Mann, Maie) ja Johannes (Juku, Juss) käisid Ruila algkoolis. Johannes lävis peamiselt minu vanema venna Arvediga. Mõlemad olid jahi ja kalapüügihuvilised. Mingi algelise laskeriista katsetamisel sattus Arvedile silma püssirohtu, vajati arstiabi. Anna kahtlustas poistele püssi andmises Kokmardi Värdit ning ähvardas teda üles anda.
Kalamatsu Annat ja Jussi tunti külas uudiste ja kuulujuttude levitajana. Jussile meeldis eriti rääkida mittekontrollitavaid „jahimehe jutte”. Ka olevat ta esinenud Järve Helmi kavalerina. Raplas progümnaasiumis õppides korraldas Helmi klassiõdede vahendusel Jussile armastuskirjade ja fotode saatmise popfilmidiivade nime all. Seda oli Juss tähistanud sõpradele napsi pakkumisega. Kirjavahetus kuuldavasti lõpetati kirjade tagastamisega koos kommentaariga „Armastus purunes.”
Julius suri enne sõda. Anna lastega elas Kalamatsul ka pärast sõda ning tema surmajärgselt talu hääbus Poeg Johannesel oli sõja ajal ka lühike lahutusega lõppev abielu. Hiljem elas ta uue elukaaslasega Türil surmani. Tütar Maie läks mehele Laitsesse ja elas hiljem koos perega Tallinnas. Kalamatsu Anna oli kange iseloomu ja kõva häälega taluperenaine, kes tuli praktiliselt kõigi tavatöödega toime. Mäletan lapsepõlvest Kalamatsu toitude omapärast maitset, ainulaadset läätseleent, isegi seal pruulitud õlle tunneksin praegu, kõrges vanaduses ära. Sõjajärgselt vedas talupidamist Anna, Juhanil põlluharimise vastu huvi polnud. 
Talgutel osalesid naabrid vastastikku. Viljapeksugarnituuri veeti Fordson traktoriga talust tallu. Raskemaid töid (vilja- ja põhuhangumine, kottide tõstmine) tegid mehed, kergemaid (vilja masinasse laskmine, aganate koristus) naised. Kombekohaselt pruuliti talguteks õlut . Käredusele vaatamata oli Anna abivalmis, võib-olla veidi lihtsameelne.
Napsilembesel naabertalunikul Kokmardi Värdil tekkisid raskused laenuga saadud veoauto pidamisega ning pangale osutus vajalikuks kinnisvara käendus. Esimesena tuli Värdi Järvele. Järve Sassilt ta allkirja ei saanud. Vist oli üheks põhjuseks talu vormistus vanaperemees Jakobi nimele. Kalamatsu Anna õnnestus Värdil pehmeks rääkida ja metsaga laenu tagamisele allkiri saada. Umbes aasta jooksul läkski lesknaise taluvara haamri alla ja toimus metsaraie. Saadud rahaga laskis Anna ehitada viljaküüni, osteti grammofon jm nipet-näpet.
Kalamatsu talu hooned osteti vabaõhu muuseumile. Paraku kannatas transporti ainult ait, mis kuuldavasti hiljem hävis tules.
Vastupäeva suunas Järve naabertalusid meenutades paikneb Onni talu, kus elas Hans Kummeri perekond kolme tütrega. Põline talupere see ilmselt ei olnud. Vanem tütar Helmi sünnitas poja (Heldur Laigar). Heldur käis Ruila koolis, hiljem elasid emaga Tallinnas surmani. Keskmine tütar Aliide oli tugeva kehaeitusega ning tuli toime kõigi talutöödega (kündmine, seatapmine jms). Tal oli vallaspoeg Vello. Vellost kasvas turske maamees, kes varmalt abistas jõudu vajavates töödes naabreid , sh minu vanemaid Järvel. Vaatamata puudulikule haridusele, tuli ta toime lihtsamate masinatega, kasutas võimaluse korral liikumiseks traktorit, autot, mootorratast jm. Ega kohapeal ametlikke lubasid ja joobeastet keegi eriti ei kontrollinud. Viinavea ja arvatava langetõve tõttu Vello suri varases keskeas. Onni talu noorem tütar Leida oli vaimse puudega ja ühest silmast pime. Kuuldavasti olevat vitsaga karistamisel raag silma sattunud. Kummeritel järglasi polnud ning Onnil on hiljem elanikud paaril korral vaheldunud.
Järvenõmme talus elasid Tikenbergid. Elumaja oli ruumikas ja selles piirkonnas kõige esinduslikum. Olemas oli avar ruum traditsiooniliste palvetundide läbi viimiseks. Perepojad Johannes (Juhan), Voldemar (Volli) ja Artur (Ardi) jagasid erinevaid saatusi. Juhan vanema pojana taotles maad ja peremehe staatust. Talle meeldis looduses liikuda, metsloomi ja kalu püüda, seenel käia. Kuna ta armastas kärakat, ei osalenud usulistel ettevõtmistel, siis Juhani ambitsioonid peres toetust ei leidnud. Murrangulisel 1940. aastal tekkis Juhanil võimalus saada uusmaasaajaks. Maa eraldati Järve talust. Järvenõmmel oli maad vähem ja kodutalust maa eraldamist ei peetud poliitiliselt õigeks. Juhan ise napsise peaga kinnitas korduvalt, isegi piiblile vihjates oma vanema poja õigusi kodutalule.
Järvenõmme tegevperemeheks oli Volli. Palvevennana suhtles ta tihedasti Järve Sassiga, vahendades viimase elupäevade lõpuni sidet välisilmaga (küla ja maailma uudised, kauplusest leib ,sai, vorst jms.) Järgneval pildil on Järvenõmme Volli koos abikaasa Leidaga ning Onni Heldur Järve Sassi sõnnipäevalised. 
Noorim poeg Artur oli minu ristiisa, kes läks koduväiks Kullamaa kanti. Sealt mobiliseeriti ta 1941 sõjaväkke, tuli korpusega tagasi Eestisse, oli käinud ka kodunt läbi, kuid langes seejärel Saaremaa lahingutes.
Aastatuhande algul põles Järvenõmme elumaja maha.
Järve talust ida poole metsa taga paiknes Kokmardi. Sõjaeelsel ja –järgsel perioodil oli peremeheks Julius Ferdinand Aumaa (Värdi), enne nime eestindamist Aumann. Värdi isa Juhani naine Anna oli olnud Järve Sassi naise Miina õde, mistõttu Järve inimeste suhted Kokmardiga olid mõneti lähedasemad võrreldes teiste naabritega. 
Kokmardi Värdi oli kiitsaka, raskema talutöö jaoks ebasobiva kehaehitusega. Naise – Elviine võttis Virumaalt ja sai temaga tütre – Helju ning poja – Rauli.
Sõja ajal sattus Kokmardile elama ingerlannast sõjapõgenik lapsega. Värdi suhe ingerlannaga küttis üles pinged Elviinega, aga elu läks edasi. Värdi abielust võis ajuti aimu saada naabertaludeni kostvatest Elviine kõrgendatud häälitsustest. Elviine oma osa hääleallikana eitas ja kurtmist omamavahelistest arusaamatustest võõrastele ei mäleta.
Mina, Heljust mõni kuu noorema naabrilapsena olevat ristitud Kokmardil sama veega kui Helju. Kokmardi laste koolitee algas Ruila mõisahoonesse kolinud algkoolis. Helju õppis hiljem ehitusinseneriks Leningradis. Ilmselt võis seda tingida Eestis tekkinud repressioonide oht. Värdil oli ettenägelikkust pühkida koos perega Kokmardi tolm jalgadelt, kuni poliitiline olukord rahunes. Vahepeal elas Kokmardil lapserikas ja uuele korrale lojaalsem Altode pere. Heaperemehelikust majahooldamisest oli asi kauge. Osa mittekasutatavast mööblist kasutati kütteks.
Laias laastus oli Värdi, vaatamata joomakalduvusele ettevõtlik, mitmekülgsete harrastusega mees. Autojuhtimisoskus ahvatles proovima teenimisvõimalust oma veoautoga. Paraku lõppes afäär ühe saaniga teel olnud naise surnuks sõitmise ja autolaenu käenduseks olnud naabrinaise metsa võõrandamisega.
Laiemalt tunti Värdit rätsepana. Töötähtaegadega oli kuuldavasti tihti hilinemist, kuid konkurentide puudumise tõttu kliente jätkus. Monopoolses seisundis tegutses Värdi ka lähikonna fotograafina. Statiiviga plaadikaamera, magneesiumi valgustus jms. olid
eelduseks tähtsündmuste säilitamiseks siidistele postkaartidele. Saksa ajal kamandati Värdi nagu paljud vanuse tõttu mittemobiliseeritud mehed Omakaitsesse. Värdi kui kunagise sõjakooli kogemusega mõistis ka sõjajärgse segaduse ajal hoida kodus poollegaalselt kergerelvastust (püssid, püstolid, isegi miinipilduja).
Sõjajärgselt käidi öösiti taludest loomi varastamas. Auto jäeti majalähedale. Loomaruumide lukustamine, kui üldse, takistas ainult loomi või lapsi. Kokmardi Värdi organiseerimisel käidi kordamööda öövalves. Kaasa saime vintpüssi ja mingi templiga käesideme. Kui ametlik see kõik oli ei tea takka järgi öelda, aga vähemalt valvatud öödel röövimisi polnud. Kooliajast mäletan Värdit poistele sõjalise algõppe treenimisel. Võib-olla mõjustasid rivisammu ettenäitamist käed jope taskus küll kerged kraadid, aga ega me selle üle pahandanud. Praegu on Kokmardi hooned suhteliselt heas korras ja kuuldavasti leiavad suviti kasutamist Rauli tütre pere poolt.
Järvest paari kilomeetri kaugusel Haiba suunas asus Kullaru talu. Sinna suviti kindlat teed ei olnud. Hobuvankriga pääses teatava kogemusega siiski läbi. Kullaru Allal (Aleksander Kruusil) endal lapsi ei olnud ning perre adopteeriti poeglaps lastekodust. Valikut võib lugeda pigem ebaõnnestunuks. Sõjajärgselt pere läks laiali ja koht jäi tühjaks.
Järve talust lähemalt
Ruila mõisa maadele ilmus Järve talu nimetus ilmselt järvest, ja seda ammu enne Pätsu-aegset administratiiv-haldussüsteemi (maakonnad, vallad, külad) kehtestamist. Põlvkondade vahetuse ja pereliikmete ümberasumise kohta pärast Põhjasõda saab täpsemat teavet sama veebilehe arhiivi andmetele tuginevast ajaloo rubriigist aga ka Reintamite sugupuust
Järve talu viimane juriidiline peremees oli minu vanaisa – Jakob Reintam, kes suri 1939 olles 80 aastane. Tal olid lapsed Aleksander (jäi kohale talu pidama), Helene (läks mehele Haiba Liiva peremees Gustavile, kes oli naasnud Saksamaalt sõjavangist ja kellest sai hiljem Kernu vallavanem , Elli (jäi vallaliseks, elas Liival, ajuti ka Järvel) ja Johannes (sai Laitses koolmeistriks).
Järve Jakobi noorem poeg Johannes oli sünnipärase liikumispuudega ega sobinud talutööliseks. Nähtavasti seetõttu pandi ta edasi õppima kooliõpetajaks.Suurema osa elust juhatas ta Laitse 6. klassilist kooli Laitse kooli, mis oli Järvelt 10 km kaugusel. Kuna Ruila vana koolimajani oli u.7 km, väikestele koolihakatistele talvel veidi kaugevõitu, siis said Järve Sassi lapsed (v.a. Jakob) peavarju algklassides käimiseks Laitses onu juures. Arved, Helmi ja Jakob said majutuse tädi, s.o. Jakobi tütre Helene juures Haiba Liival. ja lõpetasid Kernu kooli. Gustav ja Evald käisid Ruila koolis. Järgneval pildil on Ruila koolipere viimast aastat vanas koolimajas. 
Gustav lõpetas 6 klassi vanas koolimajas, 7.klassi pärast sõjaväge Laitses.
Minu isa Aleksander Reintami (Järve Sass) nimele jäi Järve talu vormistamata, peamiselt segase aja tõttu (riigipööre, sõda, nõukaaeg). Küll anti Saksa ajal tema nimele välja talu põlise kasutamise raamat. Esimese ilmasõja ajal oli ta läinud tööle Tallinna, sõjaväe tellimusi täitvasse tehasesse ‚Dvigatel’. Tööle saamisel oli kaalukeeleks teiste soovijatega võrreldes olnud vapper venekeele purssimine. Sellest ka korduv Ruila kooli ja õpetaja Linnamäe kiitmine. Järve Sass (s.1895) abiellus 1921 (s.1889)Targa talust Kabilas Vt ka Sassi ja Miina pulmapilti aastast 1921. Identifitseeritud pulmalised peaksid selguma hiirekursori viimiselisikule.
Kuulsin pealt täiskasvanute vestlust, kus ema (Järve Miina) põhjendas mitmekülgselt oma hilist meheleminekut. Mees ei tohtinud olla joomakalduvusega – Miina isa oli surnud purjutamisel enne tütre sündi. Ka oli ümbruskonna elupraktika küpsetanud veendumuse, et meheleminek ämmaga talusse õiget perenaise rolli täita ei lase. Minu abikaasale oli Miina rääkinud ka paarist konkurendist meheleminekul. Miina tõi ilmale kuus last, kellest täiskasvanuks (s.t. 80 a.-ni) elas viis: Arved, Helmi, Gustav, Jakob ja Evald.
Praegu, meenutuste kirjutamise ajal (2011) on Arved ja Helmi surnud ja maetud Hageri kalmistule. Gustav ja Jakob elavad Tallinnas, mina – Evald Tartus.
Minul kui kõige nooremal oleks ealiselt sobinud mängukaaslaseks Jakob, kes paariaastasena oli antud kasvatada Liivale, tädi Leene juurde. Jakobi Järvel käimisi mäletan pidupäevadena. Sai mängitud poiste mänge, kolatud metsas, paadiga järvel jms. Ega need omapead ettevõtmised päris lubatud polnud, aga õnnetusi suutsime vältida. Kord kulus terve päev järvetaguses rabas rebaseuru puistamiseks. Rebased olid talus vabapidamisel olevatele kanadele tõeline nuhtlus, mis osaliselt lunastas meie päevase kadumise. Vahel harva tuli ette kaklemist. Jakob oli tugevam, kuid ninast verejooks võimaldas kisma tasakaalustamist. Järgnev skeem kujutab Järve talu hooneid ligikaudse paigutuse ja kasutusega. Kõige parempoolsemas aidas paiknesid soolaliha tünnid. Pärimuse kohaselt olevat seal kunagi valeraha tehtud. Selle kohta leiab ajaloolisi viiteid arhiivimaterjalidele.
Koolieelsel ajal seltsisin enamasti vanaisaga, suviti magasime koos aidas. Aidas olid kapid ja kirstud riidekraami hoidmiseks. Talvel säilitati aidas ka tapejärgselt külmunud sea rümpa. Nii oli võimalik tarbida värsket liha pikema aja vältel. Vanaisa tõusis varem ja tavaliselt jättis ukse praokile. Suletud massiivset ust ma pimedas avada ei suutnud. Eks siis oli pill lahti. Õue saamisel mäletan kastest tohtu. Kord olin rumalast peast tülitanud mesilasi ja saanud vastutasuks väärilise nõelamiskuuri.
Järve varasemaid peremehi nimetati talu järgi, alates Järve Jaagust, hiljem Jakobid (või Jaagupid). Reintamite perenimi ilmub riiklikesse ja kiriku dokumentidesse 19. saj kolmekümnendatel aastatel Legendi kohaselt pärineb Reintami nimi Saaremaalt, talumaja juures kasvanud tammest. Dokumentaalset alust suguvõsa Saaremaa päritolust pole. Viimaseks Järve tegevperemeheks oli minu isa – Aleksander Reintam. Talu edendamisel oli Järve Sass pigem konservatiivne. Elumaja oli vana – tambitud kruusapõrandaga eeskamber ja sellest ukseavaga eraldatud tagakamber (vt skeem järgmisel lehel, veebivaade lõunasuunast 1970 säilinud hoonetele). Elutoad olid ehitatud eelmisel sajandil rehetoa otsa. Eeskoja fassaadil oli selle ehitusaastana märgitud 1891.Kütmiseks kasutati rehetoa ahju, mille keriselt sai sooja lasta peldi avamisega tagatuppa. Umbes poole ees-ja tagakambri vaheseinast moodustas nn. soemüür, mis soojenes rehetoas oleva pliidi kasutamise ajal. Tubade palkseinu ja lagesid lubjati tavaliselt mõne aasta tagant. Järve Sassil tekkis teatav konflikt vanema poja Arvediga seoses vanaaegse, masinaid vältiva maaharimisega. Nii praktiseeriti Järvel veel kolmekümnendate lõpul härgadega (pullidega)kündmist.
Pulle kasutati ka naabertalude lehmade paaritamiseks ja selle eest tasuti enamasti talgutöödega (rehepeks, sõnnikuvedu, kaartulivõtt vms)
Põlluharimiseks oli sõjaeelselt Järvele hangitud ainult hobureha. Sündmuseks sai jalgratta ost. Vastuolu tekitas suhtumine uue maja ehitamisse. Arvedi hinnangul oleks metsamüümine ja –kasutamine seda võimaldanud. Järve Sassi loomus seevastu kasvavat puud naljalt maha võtta ei lubanud. Asi lõppes Arvedi kodunt lahkumisega Liivale sulaseks. Liiva Gustavil oli talu ja hooned heas korras. Lapsi neil tädi Leenega polnud. Seetõttu oligi üks Järve lastest – Jakob antud kasvatada Liiva peresse. Olukorda komplitseeris Liivale võetud elavaloomuline ja nägus kasutütar Liisi (Alise). Vaatamata erisuunalisele vanusevahele olid poisid Liisist sissevõetud. Arvedi ja Liisi armumine viis abieluni niipea, kui Arvedil täitus õiguslikult vajalik18 aastat. Hiljem rääkis Arved vanemate ja tädide vastuaktsioonidest abielule imelugusid. Põhjuseks oli Liisi vanus (7 a. vanem), kasutütre staatus ja muidugi Arvedi enda noorus. Arved ja Liisi elasid surmani Liival. Neil sündis kolm poega –Arne, Arvi ja Aldur.
Järve talu maade kogupindala oli üle 70 ha olles suurem naabertalude maadest. Väheviljaka põllumaa osa moodustas u. 8 ha. Kõlvikutest võib märkida ääremaal asunud heinamaad ja karjamaad. Naabertalude (Kalamatsu, Koka) heinamaad paiknesid kaugemal, eraldi talu põhimaast. Paar hektari oli Järvel kvaliteetset metsa, mis 1941 aasta maareformijärgselt lagastati ja ainult osaliselt kasutati sihipäraselt. Põhiosa Järve talu maadest moodustas soo, raba ja järv. Maamaks mitteharitud maalt olevat olnud madal ja kuival suvel sai soomaad kasutada loomadele ‚jalutusmaaks’. Okastraadiga piiratud alal peeti mullikaid mõnikord suveringi. Sügiseks nad mõningal määral isegi metsistusid.
Järvel ja Kalamatsu maadel leidus liiva ja kruusa. Sõjaeelsel, talu ajal müüdi seda mõni hobusekoorem aastas. Hiljem, kolhoosiajal veeti endisest lambakarjamaast väljamõõdetud
mitmehektarisest karjäärist täidet kogu rajooni maanteede rajamiseks. Järve Sass sai mõningat moraalset rahuldust olles palgal karjääri kaevetehnika valvurina.
Järve Sass oli usklik, mingil määral seotud vennastekoguduse liikumisega. Regulaarsed palvetunnid toimusid Vanatoal (Joh. Abiram). Järvenõmmel (August ja Voldemar Tikenberg), Liival (Gustav Reintam). jm. Hiljem organiseeriti vabaõhu palvetunde ja kontserte 
Järve õuel. Nooremast peast oli isa mänginud puhkpilliorkestris, hiljem organiseeris vaimuliku repertuaariga laulukoori. Mäletan, et laulude õpetamisel abistas teda hiljem tütar Helmi. Salvestasin isa lahkumislaulu mäletamiseks elavatele järglastele.
Järve talus valitses riigipöördeni suhteliselt range, patriarhaalne kord. Õhtuti Luges isa pühakirja ja harmooniumi saatel lauldi koraale. Nagu vanematele iseloomulik püüdsid nad lapsi mõjustada järgima oma ilmavaadet. See suhtumine jäi humanistlikuks, mitte agressiivseks. Järve lastest kellestki usklikke ei saanud. Allika küla lapsed käisid traditsiooniliselt Võsal pühapäevakoolis. Meelde on jäänud kostitused saiakeste või küpsistega, samuti esinemised jõulupuul. Pühapäeviti töötamist Järvel välditi. Pidudel, sporditreeningutel vm. käimine oli lastel üldjuhul keelatud. Muidugi õpiti keeldudest mööda hiilima sobiva põhjenduse leidmisega. Minu kooliajal ja hiljem väljaskäimise piiranguid enam polnud – midagi oli maareform ja metsa võõrandamine Järve Sassi olemises põhjalikult muutnud. Vene valitsuse ja kommunismi kirumise ning valge laeva ootamise kõrval ei sallinud ta kolhoosipõllult viljavarastamist, kolhoosiloomadega toorest käitlemist jms. Kommunismi võrdles Sass vähkkasvajaga.
Küüditamisi ja sõjaga seotud repressioone Allika külas ei olnud. Jõukaid talusid polnud, ilmselt puudusid ka pealekaebajad. Järve talu armetus ilmselt päästis peremehe ja kättesaadavad pereliikmed tõenäosest saatmisest Siberisse… Kuna Järve talu paiknes küla kõige kaugemas ja metsapoolsemas otsas, siis kogunes sinna lähedusse sõjaajal ja –järgselt metsavendi. Esimesed tulid 1941, järgmised 1943 ja 1944 Kontakti pidasid 5-7 grupid. Abi said nad talust toiduga. Mõnikord abistasid heinatööl või küttepuude töötlemisel. Paar nägu olid seal nii Vene kui Saksa ajal. Sõjajärgselt metsavennad paari aasta jooksul kadusid, enamasti amnestiate tulemusel. Toitmise legendid seostati kuuldavasti surnud üksiktalunikega.
Allika külavanemana tegutses sõja ajal Allika peremees Hans. Kuu või paari tagant käis ta talud läbi mitmesuguste ringkirjade tutvustamiseks, normikohustuste, korjanduste jms läbiviimiseks. Agiteerimine piirdus mäletatavasti puhuva väljahingamisega kommentaaris – „Vähe, vähe panete…!
Haritud inimesi hinnati Järvel kõrgelt. Laitse Juhan koolmeistrina oli heaks eeskujuks, pealegi oli ta Arvedi ristiisa. Ilmselt oleks ta Arvedi huvi korral õppimisse teda toetanud Paraku vägisi õpihimu ei tekita ja Arvedi koolijärgne elutee toimus kuni sõja puhkemiseni ta enda valikul. Järve Sassi ainuke tütar Helmi oli lahtise peaga ja pani nuputama edasiõppimise raha leidmiseks. Et talu napid sissetulekud lisakulutusi ei võimaldanud, tehti laenu Koka Augustilt. Tulemuseks oli Helmi viimine Raplasse progümnaasiumi. Raplasse oli umbes 25 km ja hobusega seda maad tihti koduskäimiseks Järve Sass lubada ei saanud. Helmi õppimine jätkus Tallinna kommertsgümnaasiumis ning katkes veidi enneaegselt 1944 märtsi pommitamise tõttu. Pommitamise valgusefektid (‚Stalini jõulupuud’) olid Järvelt hästi nähtavad. Hommikul jõudis Tallinnast jalgsi koju Helmi. Mäletan tema esimest kommentaari pärast muhvi lauale viskamist – „Midagi muud järgi ei ole”. Maja oli saanud täistabamuse. Õnneks varjendiga kõrvalmajast pääses põgenema. Sõjajärgselt töötas Helmi Laitses kooliõpetajana. Õpetajakutse omandas kaugõppes.
Pätsu aja lõpp. Kooliminek
Sõjaeelsetel aastatel saadi Järvel töödega omal jõul hakkama. Varasematel aastatel, kui lapsed olid väikesed, abistasid hooajati palgalised (sulane ja tööealine tüdruk). Mina mäletan neid hilisemast ajast ainult peretuttavatena. Järve Miina armastas talviti, mil aega veidi vabamalt petrooleumilambi, sõjaajal aga mitmesuguste bensiini kasutavate, isetehtud ‚tattninade’ valgusel lugeda juturaamatuid. Eriti hinnatud olid nt „Krahv Monte Kristo” ja mitmesugused järgnevate vihikutena väljaantud seiklusjutud („Garibaldi”, kriminull „Erna” jms). Sellele eelnes muidugi raske päevatöö loomade talitamisel, söögitegemisel, riiete lappimisel jne. Varem oli talus kasutatud ka sulase ja tüdrukteenija abi. Mina mäletan neid ainult külaskäikudest: enamasti kostitasid nad lapsi maiustustega. Suviti ööbisid Järve aitades ja lakkades suvilised Tallinnast.
Järve isa lugemine piirdus ajalehe ja vaimulike raamatutega. Tellitud oli „Kristlik Perekonnaleht”, mida oli endalgi vahetevahel huvitav uurida.
Päris väikesena nuiasin jutte emalt ja vanaisalt. Kuidagi iseenesest avastasin umbes viieaastaselt tähtede kokkupanemise nipi ja siis saime emaga mõnes mõttes konkurentideks. Tülikavõitu oli harjumine gooti tähtedega. Sõjaeelsed trükised olid sageli gooti šriftiga. Õnneks gooti kirjatähti koolis kasutada pole vaja olnud. Küll olen kahetsenud seda hilisemas uurimistöös ja genealoogiliste kirjete lahtimõtestamisel vanades kiriku- ning riigiürikutes. Lugemismaterjaliga varustas meid enamasi Ruila kooli raamatukogust Gustav. Mäletan, et enda kooli minnes olid praktilisel kõik algklassidele mõeldud raamatud juba läbi loetud.
Laste kooliminekuks peeti sobivaks kaheksa aastast vanust. Minul tekkis koolikihk seitsmeselt. Arutluste tulemusena otsustati vana malli kohaselt pöörduda koolmeistrist Laitse Juhani poole. Tal valmis just uus, lähedal asuv elumaja. Peale selle pidid peatselt vabanema endise vallamaja ruumid, kuhu otsustati eraldada eluruumid koolijuhatajale ning pind internaadiks. Varem elati kahes koolimajas asuvas toas ja ilmselt oli Juhani ning tema naise poolt suur vastutulek võtta kooliskäimiseks ja kostile Järve talu väikesi kooli pürgijaid. Mina sain koolimaja kitsastes tingimustes olla ainult paar nädalat – siis koliti vallamaja hoonesse, kus Juhani perele (naine Hilda, tütar Mai 8 a. poeg Rein 4 a.) oli elamiseks remonditud 4 tuba. Mind koos 5.klassis käiva Heino Türgiga (juhtumisi vanaisa venna Krüüdima peremehe tütrepoeg) majutati internaadi pinnale. See remontimata tuba sobis magamiseks ja õppimiseks hästi, Heino vanema toanaabrina valgustas mind praktilise, mitteametliku teabega koolist ja elu varjatud külgedest-
Esmakordselt viis mind Laitse kooli, õigemini selle lähedale Arved. Istusin jalgratta toru peal. Kuna selline transportimisviis oli seadusega keelatud, siis kartis Arved kontrollihirmus mind koolimaja ja jaama lähedale viia. Jättes Arvedi rattapumpamist etendama läksingi viimase kilomeetri jalgsi vastavalt saadud õpetusele. Tundsin teatavat uhkust oma iseseisva ja avastava ettevõtmise üle, kui nägin mitmel kooliastujal saatjana vanemaid. Hiljem sain kuulda etteheiteid, kui tõrkusin oma pojaga kooli minemast vaatamata, et kool oli lähemal lasteaiast, kuhu lapsed käisid iseseisvalt.
Nii Laitse, kui hiljem Ruila koolis olid ühes klassiruumis koos esimene ja teine (või siis 3. ja 4. ning 5. ja 6,) klass. Kodus käisin paari nädala tagant. Vaja oli pesu pesta ja täiendada toiduvaru (pms leib, või). Poest ostmine näis olevat liiga kulukas. Juhani naise Hilda kehtestatud korra kohaselt sõin nende perega koos ühe laua taga ilma istumisõiguseta. Alguses veidi häiris vahe tegemine laste õigustes, varsti aga harjusin.
1939 talv oli lumerikas ja pakaseline. Koolivaheajaks tunnistuse kättesaamisel kiirustasin keelitustele vaatamata jalgsi kodupoole. Hobusega vastutulekut ootama jääda näis liig ebamäärane. Suurema teekäänu vältimiseks koduteel valisin otsemana tunduva metsatee. Ilm pimenes, tee osutus lumerikkaks, hirmusin tõenäose eksimise kartuses, kurgus pakitses nutumaitse. Lõpuks paistsid siiski valgustatud akendega majad. Küsides teed Ruilasse, vastati, et olengi Ruilas. Olin jõudnud metsapoolselt Kortloone asundusse, mida ma pimeduses ei tundnud ära. Järvele jäi sealt paar kilomeetrit. Koju jõudes oli hea meel, ehkki avastasin koolitunnistuse kadumise. Nädala pärast oli tunnistus veidi laiali valgunud hinnetega leitud lumehangelt.
Õpilaste üleannetuste korral oli Laitse koolis suuremaks karistuseks õlgadest tugev raputamine koolijuhataja poolt. Ise sain korra raputada kui õhtul ülemeelikuna kiusasin õppivat toakaaslast. Pimedas oli see läbi kardinateta akna kontrollretkel olnud koolmeistrile hästi jälgitav. Pereringis arutati sageli kultuurisündmusi. Lastega koos praktiseerisime ühislaulmist. Uusi viise õpetades kasutas Johannes oma lemmikpilli – viiulit.
Minule oli uudiseks raadiovastuvõtja: läikiva pruuni kastiga seadeldis, mille skaalal Euroopa linnade loetelu. Raadiot toitis pikaajaline, ühekordselt kasutatav anood ning laetav aku. Lastel polnud omatahtsi raadio käimapanek lubatud. Umbes kord kuus toimus koos õpilastega kooliraadio kuulamine. Sisu ei mäleta, kuid protseduur oli pidulik.
Samal 1939. aastal toodi Eesti baasidesse N.-Vene väed. Toimus Talvesõda Soomega. Elanike ja vististi ka õpilaste suhtumine oli valdavalt eestimeelne. Onu juures käisid Soome raadiot (sh eestikeelseid saateid) kuulamas mitmed ärksamad naabrid. Samas oli asutuste, koolide ja kaitseliidu juhtidele tehtud korraldus igati vältida võimalikke vaenuakte, eriti raudteel kulgevate Vene ešelonide suhtes. Üks klassipoiss tabatigi raudteele kive veeretamisel. Oli raputamist ja moraalilugemist vaimus- „Kas sa mõistad võimaliku sõja tagajärgi meie väikesele riigile?”
Maasoolana oli Joh. Reintam (nii oli ametlik nimevorm) ümbruskonnas hästi tuntud. Ta õpetas ja saatis klaveril (enamasti olemasoleval harmooniumil) lauljaid, juhtis kohalikku kaitseliidu malevat, viis regulaarselt läbi noorkotkaste koondusi, äärmisel vajadusel isegi ristis ja mattis. Sõjajärgselt kolis ta elama oma majasse ning jäeti mõneks aastaks pensionita. Lõpuks suudeti siiski bürokraatia barjääridest läbi närida ning pension taastati. Mäletan tema rõõmustamist ja entusiasmi tuleviku suhtes. Paraku katkestas surm pensionipõlve vaevalt aasta pärast
Sõja eel kutsuti sakslased ja nendega seotud kodanikud kodumaale – Vaterland’i. Seda võimalust kasutasid ära ka isehakanud e. kadakasakslased. Ümberasujad (sh Ruila mõisa omanik v. Bremen) realiseerisid kiirkorras varanduse odavate väljamüükidega või ka tasuta. Mina oma silmaga ehtsat parunit ei näinudki. Järvele toodi pikipingiga nn pikkvanker, mis kerge ehituse tõttu sobis 6 – 7 inimese veoks ning leidis kasutamist vähemalt kümmekond aastat, st. kuniks peeti hobust. Veel saadi mõisast keraamilise poti täis sõstramoosi ning öölamp. Viimast minu teada ööseks kunagi põlema ei pandud.. Piirkonnale kõige mastaapsemalt mõjus siiski mõisahoone vabanemine Ruila kooli ülekolimiseks. Vana amortiseerunud hoone oli väike, ja asukoha poolest paljudele ebasobiv. Kooli uut asukohta eelistasid loomulikult Allika küla lapsed, aga lisaks Laitse mõisast Ruila poole jäävad elanikud. Minul oli võimalus kooli minna mööda korralikku teed Kortloonest mööda väikemaanteele (kokku u. 3,5 km) või siis läbi vesise soo (u.1,5 km). Jalgsi eelistasin loomulikult viimast. Koolis tuli mõnikord siiski viibida märgade jalgadega, ehkki suur muda sai kraavis maha loputatud.
Niisiis astusin 1940. sügisel Ruila kooli 2. klassi. Peale uue kooli oli uus ka riigivõim ja mingil määral õpetamise poliitiline häälestus. Endistest õpetajatest jätkas koolijuhatajana
Joh. Köster, õpetajana Helmes Israel. Uus õpetaja ja kõige innustunum uue korra kiitja oli Natalja Trull. Vt koolipilt
Mõisahoones elasid õpetajad ja kooliteenija. Klassiruumide kõrval paiknes sidejaoskond. Ruumides olid pottahjud, neist mitmed kunstiliselt kujundatud. Klassiruumide parkettpõrandale lubati tuhvlites, välisjalatsid tuli jätta riidehoidu.
Koolijuhatajal J.Kösteril teises klassis tunde ei olnud, ent teadsin temast palju venna jutustuste põhjal. Meie klassiruum paiknes V-VI klassi kõrval, kus enamiku tunde andis J.Köster. Kord meie matemaatika tunnis sisenes J:Köster ning kutsus paar poissi (juhuslikult ka minu) endaga kaasa. Oli vaja kirjutada etteütlus koos V-VI klassiga. Tegin ühe sõnavea ja jätsin panemata sidekriipsu. Minu heameeleks hindas Köster töö puhta viiega. Selliseid võtteid kasutas ta vanemate õpilaste virgutamiseks. Väga paljude vigade korral pandi hindeks midagi 0,01 taolist. Tundub efektiivse metoodilise võttena, paraku kahtlen, kas keegi seepärast paremini kirjutama hakkas. Veel meenuvad teisest klassist regulaarsed, enne tavatunde toimunud kultuurihommikud, kus kõigil tuli mingil viisil (tavaliselt luuletusega) esineda. Ei kuulnud, et J. Köster oleks aktiivselt punavõimu ülistanud, seepärast imestusin nähes tema nime Saksa ajal eksekuteeritute (tapetute) nimistust. Sünge!
Kolmandasse klassi läksin nn Saksa okupatsiooni ajal. Koolijuhataks sai algul laia silmaringiga ja hea suhtlemisoskusega Karl Kogermaa. Tal oli tellitud „Revaler Zeitung” mõnigi kord viitas ta oma nimekamale vennale. Koolis õpetas Kogermaa viiuli abil laulmist („Libisedes Lihulasse”, „Saksa hümn” jpt meenuvad praegugi) ning usuõpetust. Enamasti kasutas ta usuõpetuse tunde muude kooliainete läbivõtmiseks või vestles ajaloolis-filosoofilistel teemadel. Mulle Kogermaa jutt meeldis. Lisaharrastusena punus Kogermaa ilusaid korve ja isegi mööbliesemeid. Kahjuks süvenes aastatega nõrkus alkoholi vastu, millega kaasnes füüsiline ja moraalne allakäik (töövõimetus, väidetavalt viina eest kaebekirjade koostamine jms). 
III, IV ja V klassi läbisin sõjaajal. Saksa keelt õppisin alates kolmandast klassist kuni keskkooli üheteistkümnenda klassini, kuid rääkimisoskuseni ikkagi ei jõudnud. Sõja algul hukati kahe Kortloone asuniktalu väidetavalt punameelsed peremehed. Nende lapsed käisid koolis endistviisi edasi. Sõjaajal telliti ja loeti ajalehte „Eesti Sõna”, vahest saadi ka saksakeelseid pildiajakirju (nt „Signal”). Gustav sättis üles detektor raadio, millega sai kõrvaklappidega kuulata Tallinna ning Soome kesk- ja pikalaine raadiot. Vaja oli korralik antenn, pooljuhtiv kristall ning saatejaama selekteerimiseks sobivad poolid. Mingit lisatoidet kuulamiseks vaja ei olnud. Määravaks osutus saatejaama võimsus ja kaugus. Kindlatel aegadel kostis selgelt sisse vene poolelt eestikeelne saksavastane saade („Surm Saksa okupantidele!”)
Kooliskäimisel erilist kiindumust õppeainetesse mul polnud, kuid vanematepoolset õppima sundimist ei ole kunagi kogenud. Õppimine oli paratamatu vajadus, võrreldav loomade söötmise-jootmise kohustusega. Seda ei saanud siduda tahtmise või viitsimisega. Koolis ülesantud õppetükkide ja hinnete jaoks mingeid päevikuid ei olnud ja mõistagi tuli ette unustamist. Vanemaid selle pärast kooli ei kutsutud ja mälu põhjal ei käinud minu vanemad kordagi lastevanemate koosolekul. Ühest küljest väljendus selles vanemate usaldus õpetajate vastu ja teiselt poolt tõstis minu vastutustunnet vältimaks vanemate muretsemist või alandavaid „nõrgalehti”. Ema siiski käis uudishimust kooliavamisel mõisahoones ja rääkis muljetest värvikalt.
Hinded olid mul Ruila koolis head või ka keskmised. Õppimine hinnete tagaajamiseks pole mulle kunagi istunud. Küll õppisin ülikoolipäevil täie pingega eksamisessiooni ajal – seda siiski mitte otseselt hinnete ega kõrge teadlikkuse tõttu, vaid saamaks 25% kõrgemat stipendiumi. Kodunt majanduslik toetus praktiliselt puudus: vanemad olid tööjõuetud ja kolhoosi töötasu oli ka töötajatele marginaalne. Aga eks tudeng soovib vahel ka restoranis istuda ja seda sain lubada ainult kõrgendatud stipi arvelt.
Sõja ajal ja sõjajärgsel perioodil Ruilas kulus aeg ja energia põhiliselt talutööle. Kodus elanud vanem vend Gustav mobiliseeriti sõjaväkke. Vaatamata tööjõu vähesusele tuli põldu harida, loomi sööta ja talitada, riiginorme täita. Õhtune loomade talitamine jäi talvel sageli pimeda ajale. Hea kui õnnestus laterna jaoks hankida bensiini, petrooleumi polnud hoopiski saada. Paneb imestama, kui keerukad töid pimedas või poolpimedas ära tehti. Kord loomadele põhku tooma minnes lendasin pimedas küüni lakast alla külmunud põrandale. Õnneks jäid luud terveks. Mõne aja möödudes ajasin end üles ja aeglaselt komberdades tirisin põhumärsi lauda juurde. Paar nädalat oli suur osa kehapinnast sinine ja käimine nurgeline.
Tagantjärele võib tööharjumuse kujunemist pidada kasulikuks, kuid mingit naudingut pole ma töörügamisest leidnud. Käegalöömise meeleolu aitas ära hoida jooksva töö vajalikkuse tunnetamine ja eesmärgi seadmine edaspidiseks arenguks ning õppimiseks.
Ruila kooliajast mäletan hästi kohaliku postimehe J.Ojavee (rahvahulgas tuntud Aguna).isiksust. Mälestustes seostub ta mingil moel kellamees Lible kujuga. Posti laialikandmine kujutas endast koolilastele tõsist ja meeldivat ülesannet. Talvel tõi postimees lehed ja kirjad Laitse jaamast ära sageli jalgsi, suviti põhiliselt jalgrattaga.
Talvine postisaabumise hilinemine sai meiesugustele rüblikutele heaks ettekäändeks mõisahoone kõrval asuvalt Keldrimäelt õhtuni liugu lasta. Liulaskmise „tehnoloogia” vanade katuseplekkidega arenes kõrgele tasemele ja esikoha konkursivõime tagasid hästi valitud ja sissesõidetud individuaalplekid. Suuski omasid sõjaajal vähesed, rääkimata soome kelgust või jalgrattast.
Päris sõjast eemal tahtsid koolipoisid rakendada oma loomupärast võitlustungi ka Ruila koolis. Mingil määral meenutab see Pal-tänava poiste tegemisi. Ka meie kambad jaotusid territoriaalsuse põhimõttel – Ruila ja Laitse poisid. Viimaste hulka loeti koolimajast Laitse suunas lahkujaid. Väga kaasahaaravad olid lumesõjad ja pallimängud. Lumesõja hasardis jäeti mõnigi kord lumepallile rusikas taha. Metallnukkide kasutamist tauniti. Üksikjuhtudel võeti ületrumpamiseks kooli kaasa isegi pärispüstoleid. Politsei pojal pandi isa järelt salaja
võetud püstol peidikust tundide ajal pihta. Kogu kool sattus saginasse. Poiss ise püüdis lohutada ennast isa st. teise teenistusrelva alles jäämisega. Musta huumoriga lõõpijad kartsid võimalikku vajadust kahe käega tulistamiseks. Hoonest väljumiskeelu kehtestamine jm abinõud kindlustasid päevalõpuks relva tagasipaneku.
Lume puudumisel, s.o. kevadel ja talvel mängiti vabadel momentidel rahvastepalli, vähemal määral laptuud. Vahetundides tegid tüdrukud ringmänge ja kus tantsuosa puudus („See talupoeg ehitab maja”) lõid poisidki kaasa.Viiendas klassis lõppes sõjaaegne õppetöö ootamatult – raske õhurünnaku (9.III 1944) tagajärjel evakueeriti Tallinna Keskhaigla Ruila mõisa. Selline plaaniväline ‚vabadus’ pigem kurvastas kui rõõmustas.
Kuna Järve talu paikneb maanteedest mitme kilomeetri kaugusel, siis kodus saime hinnata rindejoone muutusi kahuri- ja tankiroomikute müra alusel. Sõja ajal kujunes talude eraldatus magistraalteedest eeliseks: Polnud majade purustamist ega põlemist lahingute tagajärjel. Vähem oli sundvõtmisi ja vargusi sõdurite poolt. Saksa sõjaväelaste jälgi Järve talu pinnale ei sattunud. Seevastu rindejoone lähenedes üleujutati talu ümbrus põgenikega maantee-äärsetest taludest ja linnadest. Metsas, rabas ja isegi järve saarekesel varjasid end pikema aja vältel metsavennad. Mitmed leidsid selle koha sobivaks nii Vene kui Saksa ajal. Meie kandi metsavendade eesmärgiks oli sõda vaikselt ja tervena üle elada. Osal olid ka mingisugused relvad (pm vintpüssid, granaadid), kuid mingist lahingulisest tegevusest kuuldusi polnud. Niisiis ei saa neid kvalifitseerida ei partisanideks ega bandiitideks.
Fragmentidena mäletan Võsa Valve pulma 1943. Osales üle saja ümbruskonna peremehe perekondadega. Pulmapildil on enamik pulmalisi identifitseeritavad
Pärast sakslaste taganemist jäi Ruila mõisa mõneks ajaks Vene tankiüksus. Kooli taasavamisel sai suuremaks ühistööks maja ümbrusse rajatud ajutiste tankikaevikute lõhkumine ja pinnase tasandamine. Peale üldkasuliku töötegemise tundsid poisid erihuvi sõjatehnika vastu ning kogusid hilisemaks paugutegemiseks sobivat materjali. Sõjamoona (granaate, mürske, miine, automaate jms) vedeles lahingupaikades, sõjaväeosade peatuskohtades ja metsades pikka aega. Mõnelegi poisile lõppesid iseseisvad uuringud ja katsetused pürotehnika alal traagiliselt. Mõisahoone ümbruse tranšeede kinniajamisele järgneval õhtul lasksid kaks noorema klassi poissi end kaitsegranaadiga sodiks. Õnnetu juhuse tõttu laskis üks vend teise vintpüssiga surnuks. Arvukaid vigastusi põhjustas mürskude, süütekapslite jm. oskamatu lahtimonteerimine. Ise katsetasin granaadikapsliga: ühe poole paigutamisel leivaahju sütele järgnes ukse juurest vaadates ilus tulevärk. Teise osaga katset jätkates käis pauk, söed olid pillutatud rehetuppa laiali, minul nägu verine. Silmade vahele nina kohal moodustus ilmselt kapsli killule väike sõlmeke. Valulik see polnud. Lasin sidekoestunud moodustise siiski hiljem kirurgiliselt eemaldada.
Kernu koolis õppinud vennal plahvatas väike lõhkekeha koolitunnis ja ta sõrmeotsad olid läinud alatiseks. Pärast sakslaste taandumist paiknes Kernus ja Laitses vene väeosa, mille sideliini teeninduskeskus oli Järvel. Kaks meest magasid eeskambris ühes voodis, üks väikesekasvuline siberlane, teine pikk poolakas. Oma külalistega, eriti ülemustega võeti viina ning sakummiks soolapekki. Siberlasel lõi joobnuna välja tung automaadist pikkade valangutega pool pimesi tulistada. Õnneks keegi ette ei sattunud. Tavaliselt poolakas jõudis ettenägelikult padrunikassetid ära peita.
Helmi otsustas minna Laitse kooliõpetajaks ja sai elamiskoha üle raudtee olevasse poolkurdi Mare majja. Seda kasutasime Gustaviga vahepeatusena, mõnikord ka ööbimiskohana mitu aastat. Helmi Laitses käimisel tekkis tal austaja valveteenistuse sõjaväelasega. Lähemat suhet ei arenenud. Sõjaväeosa lahkus ja Helmi abiellus endise kaupmehe demobiliseeritud pojaga.
Vaatamata mitme tasandi värsketele sõjajälgedele laabusid õppimine, isetegevus ja sport kuuendas ja seitsmendas klassis ootuspäraselt. Õpikuid ja kirjutusvahendeid nappis, sellest saadi üle ilma virisemiseta. Uueks õpetajaks tuli noorepoolne Leida Lepik . Hakkasin tegelema rahvatantsuga, mis õpetas õiget kehahoidu, sujuvat liikumist ja peosaalis käitumist.
Kui kuuendas klassis tegid poistele riviõppust kunagi sõjakooli nuusutanud külamehed (Kokmardi Värdi, Vanatoa Juhan), siis seitsmenda klassi loomise ajaks 1945. a, sügisel täienes õpetajate pere demobiliseeritud spordiveterani Felix Tungal’iga ja sõjaline õpetus muutus ‚arhailisest’ suhteliselt kaasaegseks. Felix abiellus sõjaeelse kallima Helmes Israeliga saades elamispinna Ruila mõisas. Felix Tungal oli mitmekülgselt aktiivne ja hea suhtlejana sai kiiresti populaarseks. Tema musikaalsus väljendus laulmises. mitmete pillide mängimises, kontsertide korraldamises (sh Eesti Korpuse suure džässorkestri esinemine Ruilas), poiste puhkpilliorkestri organiseerimises. Puhkpilliorkestris sattusin mängima bassi, mida jätkasin ka hiljem keskkoolis, sõjaväelaagris, episoodiliselt ka Draamateatri lavastuses. Selgeks õpiti „Maali valss”, „Poissmehe polka”, „Kalevite kants” ja mõned koraalid. Oskuse edenedes musitseerisime mõnikord oma lõbuks vana triiphoone juures ilma dirigendita. Soovisin sel perioodil ka endale pilli soetada ja lasksin vahetuskaubana käiku tankikraavist leitud raketipüstoli. Paraku osutus saadud trompet mängimiseks kõlbmatuks. Hiljem pole regulaarselt muusikaga tegelemiseks aega leidnud. Mäletan, et isal oli 85-aastasena laulmine ja harmooniumimäng peamiseks meelelahutuseks.
Felixi jahi- ja kalastushuvi seostus loodusarmastusega, mis arvatavasti mõjustas tema tütre Leelo Tungla värvikat looduslembelist poeesiat. Õpilastele avaldus Felix Tungla tulek eeskätt spordiharrastuse elavnemisega. Peeti maha arvukad palli-ja suusavõistlused Kernu kooliga
Meie kooli tipuks ühisettevõtmiste alal pean O.Luts-A.Särevi „Kevade” mahamängimist Kernu rahvamajas. Lavastamisel tegi põhitöö ära Leida Panso, kes mõne aasta õpetas Ruila koolis. Minul tuli mängida Tõnissoni osa, millega teenisin välja publiku naeru ja aplausi. Sõjajärgsetel aastatel haarasid teatava romantilisusega kaasa vabatahtliku tuletõrjeseltsi (‚pritsimeeste’) üritused F. Tungla eestvõtmisel. Õppisime mitmesuguseid kahjutuletõrje oskusi, kuid peamiseks tegevuseks kujunesid maal populaarsed võistlused (hüdropuldi teatejooks, köieronimine, köievedu jms). Päris tulekahju mul näha ega kustutada ei tulnud. Soojal ajal käisid noored küllalt regulaarselt mõisa juures võrkpalli (harva ka jalgpalli) löömas. Võistlemas käisime peamiselt Kernus ja Keilas.
Selgesti püsib meeles väljasõit Harju tuletõrjujate päevale Arukülas. Sõiduvahendiks kohandati meie seltsi abil üles kõbitud ‚Renault’ tüüpi veoauto. Autojuhiks nõustus tulema vastavat kvalifikatsiooni omav Lembit Sepsivart. Sõidu ja võistlustega jäime igati rahule.
Õnnetus juhtus tagasi teel: möödasõidul lendasime autoga alla suhteliselt kõrgest maanteevallist. Eessõitnud auto lõpetas teeandmise, surudes meie masina maanteelt välja. Tundsin kuidas allaveeremise tsentrifugaaljõud paiskas mind 4-5 m kaugusele heinamaale. Mõtlesin selgelt, et ots ongi käes. Mingit valu ega hirmutunnet polnud, liigutamisvõime ajutiselt puudus. Kuulsin mootori surinat, millele varsti lisandusid autokasti alla jäänute oiged. ‚Renault’ plekist kabiin oli litsutud autokastiga tasaseks, mis ilmselt vältis auto edasiveeremise, kuid jättis kallakupoolel istunud sõitjad auto kere alla. Niipea kui suutsime, upitasime end püsti ja päästsime välja abivajajad. Teel juhtumisi teisi liiklejaid ei trehvanud olema. Pikemat haiglaravi vajas kuuldavasti ainult Udo Heinsoo. Kojusõiduks õnnestus juhil masin tinglikult sõidukorda saada. Kunagi hiljem, teelt väljalennanud saltot tegeva isekallutaja kastis, tekkis nii tuttav tunne ‚Renault’ avariis kogetuga.
Ruila kooli lõpetamisjärgselt tõusis küsimus edaspidise tegevuse suhtes. K. Sõerde, R. Kolman ja A. Välja viisid lõputunnistused kohe nendesse Tallinna keskkoolidesse, mida nad tundsid või teadsid. Mina jäin sellest aktsioonist kõrvale, sest olukorda analüüsides ei näinud linna kooliminekuks majanduslikku võimalust. Kodune suundumus kaldus kojujäämise poole: vanematel vilets tervis ja majanduslik nappus. Võib-olla isa alateadvuses kummitas lootus talu jätkamiseks. Liikusid kuuldused 8. kassi avamisest Nissi kooli juurde. Kord kutsuti kõik edasiõppida soovijad Keilasse. Seal paluti täita formularid astumiseks tööstuskooli. Tõsist huvi ühegi pakutud eriala vastu ei olnud. Pealegi vend Jakobil oli tööstuskoolist negatiivne kogemus – edasiminek tehnikumi oli tehtud raskeks passi löödud suunamistempliga. Eks tal tulnud siis pass ära ‚kaotada’.
Kui kuus aastat oli õppetöö kulgenud kaks klassikomplekti koos, siis seitsmendas klassis saime eraldi ruumi teise korruse maanteepoolses nurgas. Õpilasi oli ka suhteliselt rohkem, sest jätkasid ka varasemad Ruila ja Laitse kuuenda klassi lõpetanud. Kurjad keeled seletasid suuremat õpilaste arvu metsatöö kohustusest kõrvalehiilimisega. Mõne osas võis see isegi õige olla. Klassist sai igal juhul tugev ja ühtne kollektiiv. Eredamate kujudena on mällu sööbinud pinginaaber vasakult Kaljo Sõerde, Ronald Kolman, Endel Kullerkupp, Helmut Poverus, Alfred Välja. K.Sõerde oli varem õppinud Tallinnas (‚Vestus’), ta isa Gustav Sõerde korraldas sõjajärgselt mõisa majandamist ning õpetas meilegi viljapuude istutamist ja hooldamist. Hea jutujooksuga Kaljo armastas väga ‚harida’ kohaliku päritoluga klassikaaslasi pajatades oma linnakooli lugusid ja edasi rääkides vend Endlilt kuuldud tudengite seiklusi ülikoolilinnas. Linnakooli kogemus ja lai joon iseloomustas ka R.Kolmani. E.Kullerkupp pidi igapäev jõudma kooli 7-8 km kauguselt Kabila külast. Tema oli üks, kellega vahetevahel vastastikku käisime ööbimas. 
Samalaadi koolivendade külastusi mäletan vend Kuti kooliajast. H.Poverusega alustasin kooliteed Laitses. Õpetajatele tekitas Helmut alatasa peavalu ootamatute vempudega. Hästi istus talle pillimäng. Pidudel tantsimine käiski tol ajal akordioni, halvemal juhul harmooniumi saatel. Mõned aastad pärast kooli lõpetamist sai Helmutist tüüpiline alkohoolik. A.Välja isa oli Saksa ajal politseinik, kelle lojaalsust okupatsioonivõimude suhtes hinnati erinevalt. Mäletan juhust, kus ta arreteeris armeest kõrvalehoidja, kuid järgmiseks päevaks oli see taas kodus peidus. Alfred V. suri aasta pärast koolilõpetamist tiisikusse Võsa talus.
Ruila kooli lõpetamisjärgselt tunnetasin sisemist tühjust: Olin kodus üksi vanematega, Helmi elas rohkem Laitses. Kutt võeti taas sõjaväkke, kuid arvestades teenistust ‚valepoole’ armees, suunati teenima Tallinnas Sitsis paiknevasse tööpataljoni. Arved jäi Korpusest vabanemisel oma pere juurde Liivale. Ka Jakobi põhikoduks oli Liiva. Järvel käidi vanematel külas. Klassikaaslasi praktiliselt enam ei kohanud
Kutil õnnestus pühapäeviti vähemalt kord kuus kodus käia kas ‚hüppes’ olles või linnaloaga. Maalesõiduks tuli kasutada maanteel ‚hääletamist’. Bussiliine veel polnud, pealegi oli nn. pöidlaküüt odavam. 1946. a. viimase pühapäeva õhtul saatsin Kuti tavapäraselt Ruila mäele hääletama juhuslikule linnasuuna autole. Samalt kohalt oli saatnud oma poja Kaljo linna Ruila mõisa endises häärberis elav Gustav Sõerde. Koos tagasitulemisel arenes meil vestlus, mis oluliselt mõjustas minu edasist elukäiku. Tänu saadud impulsile otsustasin alustada koheselt täitma oma lapsepõlve unistust – minna laia ilma tarkust otsima.
Ruila koolipilte, sh, vilistlaste kooskäimiste fotosid saab näha veebis.
Kodus minu plaanile otsest vastuseisu küll polnud: isa tuletas meelde oma vanadust ja abitust, soovitas oodata mõne lähemal asuva kooli avamist. Tallinnas mul elamispinda teada ei olnud. Paljudel varasematel tuttavatel ja sugulaste hävisid korterid sõjatules. Erutusin koduse vestluse käigus pisarateni (viimased mida mäletan), kuid jäin oma otsuse juurde. Hommikul vara sammusingi Laitse jaama Tallinna rongile. Vaatamata paarile varasemale Tallinnas käimisele, ei osanud ma seal orienteeruda. Esialgu küsisin teed südalinna, siis keskkooli. Nii sattusingi Tallinna II Keskkooli, mida poisid omavahel nimetasid ‚reaaliks’ varasema Reaalkooli järjepidevuse tähtsustamiseks. Õppetöö juba käis, kuid täiendavalt moodustatud „C” klassi võeti mõned õpilased juurde. Seitsmenda klassi lõputunnistusest piisas sisseastumiseks küllalt. Elamiseks sain esialgu kanda kinnitada endisest meremehest ristiisa juures – neljaliikmeline pere elas ühetoalises korteris. Järgnevad eluetapid vajavad eraldi meenutamist ja käsitlemist.
Järve talust lähtuvate genealoogiliste uuringute põhjal abielluti kuni 20. sajandi alguskümnendini põhiliselt kihelkonnasiseselt. Allika küla ajaloolises uuringus toodud vanemate talude sugulussidemetest seostusid näiteks Järvega Reintamite suguvõsast Allika talu, ja Simpsonite suguvõsast Koka ja Kokmardi talud. Sugupuude varasem andmestik põhineb riiklikel hingeloenditel, hilisem – personaalsetel teavitustel. Kirikuraamatute põhjal andmete õigsust ei ole kontrollitud.
Täiendavad andmed autori veebilehel www.hot.ee/ereintam
